Minult uuritakse alailma, miks ma ei korralda drink and draw töötubasid.

Eks ikka sellepärast, et minu arvates juuakse niigi palju, ja ma ei kavatse seda omalt poolt õhutada.

Alkohol on kaval, võttes kõik. 

Olin nelja-aastane, kui ema-isa lahutasid. Eelmine elu pakiti kokku zip-failiks ja meid sõidutati veoautoga uude ellu, sest pärisisa oli olnud napsulemb. Kui palju ta jõi, pole teada, sest olime väikesed. Paraku polnud ka kasuisa patust puhas, sest vahel tuli meil õe ja emaga öösärgi väel paljajalu läbi lume küüni põgeneda. 

Joogine mees, kelle käes on jahipüss, pole naljaasi.  

Ma pole karsklane ja mul on CV-s imelisi pidusid, aga alkohol on mulle pidevalt kuklasse hinganud. 

Ka lapse isaga viis elu meid kokku kevadpidusel Aasumäel. Alati, kui pidu läks üle võlli, lubas Kose mees alustada uuest nädalast uut elu. Seda ei juhtunud ja kõik läks vanaviisi edasi, tasapisi tuure kogudes. 

Kui alguses hiilis joogine mees vargsi koju, soovides mitte kedagi häirida, hakkas see ajas muutuma. Juues kasvas isu ja nii hakati mind koju saabudes „paikapanemiseks“ üles ajama. Sellest, et alkohol oli hoopis tema paika pannud, mees aru ei saanud. Minu rahustuseks istusime paaril korral ka Wismari koridoris, aga sellest jäi väheks.

Kes ise probleemi ei taju, ei saa ka päästetud. 

Napsutralliga õhku paisatud sõnad hakkasid oma elu elama ja ühel ööl kõrva sosistatud õõvastav südamesoov käivitas minus ellujäämisinstinkti. 

Müüsin kodu ja andsin ära kõik asjad, mis ei mahtunud meie uude üürielamisse. 

Tallinnas ootas meid teadmatus ja üheksateist ruutmeetrit vabadust.  

Olin nii katki, kui üldse olla saab! Oli nõus elama ka kuuse all, eeldusel, et see on minu kuusk!

Valust ägades lubasin endale, et mitte KUNAGI  ENAM ei hakka ma elama mehega, kes armastab alkoholi rohkem kui mind…

„Siis, kui looja langeb päeva viimne kiir,
kustuv päikene mu kaasa kutsub siit.
Valus mälestus kui nuga keerab sees,
ah vala veini, vala veini juurde veel,“ laulab Jaan Sööt.

Ilus laul, aga…

Paraku käib valamisega kaasas kaotus. 

Eelmisel aastal lapse isa urni Liiva kalmistule oma isa kõrvale sängitades mõtlesin alkoholile. Sellele, kuidas ta on suunanud minu elu. Võtnud kodu, pere ja kõik sellega kaasneva.

Selle kõige pärast ongi minu töötoad orienteeritud loovusele ja julgusele – ja seda saab teha vaid selge peaga!

Fotod: Kaja Hiis-Rinne

Olulised otsused ei saa sündida napsuuimas, sest vindisena kaob nii lugu kui ka respekt.

Aga mulle lood meeldivad! 

Eriti ilusa lõpuga.

Seega, ole(n) loov! Kainena!

❤️

Ewa-Kaisa Plakk,

inspireerija