Ma ei ole kunagi unistanud valgest kleidist. Filmidest tuttav pulmaplaneerimine on mulle täiesti võõras teema. Kuigi olen abiellumise usku, paneb paljas mõte, et pean olema kogu seltskonna tähelepanu keskpunktis ja kibetama nende kilgete saatel, mul sisikonna vastupäeva käima.
Ühel ilusal päeval aga sattusin taaskasutuspoodi ja imeilus pruutkleit viipas enda poole. Miks? Pole aimugi, aga mulle tundus, et pean ta sealt päästma. Kuidagi kohatu tundus jätta teda rippuma mingite kodukitlite vahele. Igatahes läksime koos koju – mina ja 25 eurot maksnud pulmakleit. Kleidile sai tehtud keemiline puhastus ja nii ta kappi rippuma jäi. Tekitades mustmiljon küsimust. Miks on sattunud selline kunstiteos kodust kaugele? Mis on selle kleidi lugu ja milliseks kujunes pruudi oma? Oh, kui kleidid saaksid rääkida! Eriti need, mis on tehtud rätsepatööna ja mõõtude järgi.
Ja seda Edward Black of Nottingham vintage kleit on.
Ühel päeval otsustasime minna Lahemaale sõbrale külla. Kuna pundis oli harrastusfotograaf, otsustasime anda kleidile modelli elu. Kui tuttav ilukunstnik kuulis, et kavatseme teha ilupilte meigi ja soenguta, pidi ta minestusse langema. Minu selgitused polnud veenvad ja eks tal oli ka omajagu õigus. Teisalt ei käinud meie vanaemad sel tähtsal päeval stilisti manu vaid olid nagu olid.
Heal juhul retušeeris fotograaf tehtut.
Fotosessioon toimus maailma kõige jääkülmemal päeval. Seistes kahe külmunud jalaga omal maal, püüdsin jäätunud sõrmedega sukki sättida. Mõistes korraga, millist valu võivad tunda tõelised modellid. Nemad vaesekesed ei saa hüüda, et teeme ruttu ja sõidame Marie Julie juurde sooja, vaid peavad külmakangust trotsides võtma lõputuid ilupoose. Särades ja müües meile imelist hetke, mida fotograaf püüab tabada.
Seega, kallikesed, ärge kunagi uskuge seda, mida näete. Alati on kaadri taga midagi enamat. Vahel külmakanged sõrmed, vahel jäine hingehingus. Vahel nutt ja pisarad, vahel teadmatus tuleviku ees.
Asjad on alati, nagu on. Või veidi teisiti.
Sõbra juurde sõites olime õnnelikud. Kleidisaba oli küll porine ja külm kontides, aga tunne oli hea. Tundus, et isegi sellest piisas, et proovisime anda kleidile uut elu ja hingamist. Kui sa ei proovi midagi uut, siis sa ei tea!
Ja edasiminekuks, kallikesed, peab olema ebamugav!
Seda tean omast käest!
❤️
Fotod: Katrin Vende
❤️
Julgust soovides
Ewa-Kaisa
teel olija