Alles hiljuti toonitati, et mitte kunagi pole me nii hästi elanud. Teadvustamata selle tähendust. Kõike võeti enesestmõistetavalt. Nii Euroopa Liitu kui ka piiride ületamist. Igaüks, kes ostis laevapileti, võis minna teisele poole lahte Helsingit avastama.
Tegelikult olen ma suhteliselt paikse eluviisiga. Ühel aastal aga läksin sellega liiale. Olin peaaegu neli nädalat kodus, viitsimata isegi sõbrannale Tartusse külla minna. Võtsin koduaias päikest, koristasin ja rohisin. Ühesõnaga lihtsalt olin ega teinud midagi olulist.
Mäletan vägagi hästi eelmisel aastal ülemuse nõutut nägu. „Mida teha nädal aega Nizzas?“ oli talle küsimuste küsimus. Tema imestus oli nii tõene, et hakkasin isegi kahtlema. Seepärast jätsin ta tol korral traumeerimata ega öelnud, et nüüd kavatsen minna üksinda.