Kingitud hobuse suhu ei vaadata?
Ja kuidas veel vaadatakse. Nagu niuhti tõmmatakse vaesel suksul paar korda aastas lõuad laiali ja poetakse sinna kogu kupatusega sisse. Uurimaks, mis seal on.
Miks liftikõne?
Miks liftikõne?
Koolitajad räägivad liftikõnest, aga kui mulle meeldib hoopis trepist käia?
Naudingute jahil!
Ärge palun muretsege, sest juttu ei tule teps mitte Epp Kärsini uutest nippidest asjade kohta, millest vanemad pole meile midagi rääkinud.
Õnnelik olemise päev
Viimasel ajal on kalender kõiksugu tähtpäevi täis ja raske on nendega sammu pidada. Vahel ei teagi, mida tähistada ja mida mitte. Samas midagi ju võiks.
Komprimissitu sõprus
„Arm on üürike, sõprus on püsiv,“ lubab Ave Alavainu kõigi aegade ilusamas sõbraluules. Tegelikult pole mitte miski siin ilmas püsiv. Ka sõprus mitte.
Viisakuse ilu ja valu
Kõik me oleme kuulnud terminit „hea lastetuba“, ja see ei tähenda teps mitte printsessivoodi või piraadisängi olemasolu. Pigem räägib see hea kasvatuse olemasolust. Sellest, et sisenemisel öeldakse tere ja lahkudes head aega.
Kas tõesti tehnika sõber?
Mida mina ka tehnikast tean. Kui see just pole Legodega seotud 🙂 Ausalt öeldes olen siiani veendunud, et parim kohv on puupliidil tavalise kannuga keedetud ja nutitelefoni imelisse maailma sukeldusin paar aastat tagasi tänu tööandja järjepidevusele.
Heietuse lainel
Viimasel ajal kirjutavad kõik raamatuid. Mõned on uurinud millal minu oma ilmub. Aga millest ma kirjutan? Sellest, kuidas mind sünnitusmajast koju toomiseks Paul Plaki pruuni Pobeda pingile pandi? (veel …)
Miks ometi üksinda?
“Miks sa käid üksinda kinos, teatris, reisil? Kas tõesti pole sul meest, kellega koos seda kõike teha?”, on mitmed uurinud.
Miks mitte mina?
“Oh, mis sul viga! Sa oled alati nii heas tujus” vajab veidike lahti rääkimist. Uskuge mind, ka mina hulbin vahel enesehaletsuse lainetel. (veel …)