Paar aastat tagasi sõitsin ühel hilisel õhtul rongiga kodu poole. Tulin mingilt ürituselt ja olin õhinat täis. Minu vastas istus naisterahvas, kelle vanust oli raske määrata. Oli ta kehvalt hoitud nelikümmend pluss või veelgi vanem, ei oska öelda. Igatahes oli elukoorem tema õlul ja seitsesada aastat orjapõlve salvestunud igasse ihurakku.
Tundus, et ta vihkab kõike. Nii seda, kust tuleb, ja seda, kuhu teel. Ausalt öeldes oli teda vaadatagi kõhe. Sel hetkel andsin endale lubaduse, et mitte kunagi ei ole ma sellises seisus. Lubasin, et hiljemalt viiekümnendaks eluaastaks on mul plaan, kuidas edasi. Aeg aga lendas ja plaanist polnud jälgegi. Vahepeal tegin nagu excelis insert nupuga paar rida juurde, et tähtaega nihutada. Viiskümmend viis on uus viiskümmend, sai otsustatud.
Viiekümneselt tajud, et aeg on saanud teise mõõtme. Heal juhul ongi kvaliteetset eluaega viisteist-kakskümmend aastat ja see on hirmutav. Edasine peab olema puhas kuld – ja ma ei räägi teps mitte Saku omast. Ausalt öeldes olin nõutu. Öeldakse, et kui õpilane on valmis, saabub ka õpetaja. Ja siis tuli Peep Vain. Käisin tema sõnakontserdil ja miski jäi kripeldama. Mulle on targad mehed alati sümpaatsed olnud. Iseäranis need, kel ka midagi asjalikku öelda.
Foto: Marek Maide
Marssisin Prismasse ja ostsin “Keset elu” ära. Olen raamatukogude usku, aga mõned raamatud tahan endale osta. Ikka selleks, et saaksin need nö „läbi töötada“. Teate ju küll neid kunstiinimesi, ikka on midagi vaja alla joonida või markeerida. Seda, mis tundub hetkel oluline olevat.
Jõudes keset elu, avastad, et teel olek alles algab. Kõigi oma kahtluste ja kõhklustega. Käänude ja kurvidega. Olles nii hämmingus kui ka vahel kadunud. Kõik on muutumas. Ootad imet ja loodad, et kõik klatib iseenesest, aga ei. Vastutus tuleb endal võtta. Tuleb? Tegelikult ei tule. Mitte midagi ei pea ega tule, aga kui miski vajab muutmist ja korrastamist, on mõtekas sekkuda. Tahad sa või mitte, aga vahel on vaja inventuuri teha. Sel pole tähtsust, oled sa keset elu või selle poole teel. Hea on omada ülevaadet ja olla enda elu mängujuht.
Akrüülmaal “Julgus elada” (erakogu)
“Olen õppinud elu usaldama”, ütleb Vain raamatus. Kas pole ilus? Äkki peaksime sama proovima? Usaldama ennekõike oma sisetunnet ja olema enda vastu aus? Kuigi jah, kel lapsed väikesed ja laenud maksta, tuleb kannatlikum olla.
Hingehaavadel pole traumapunkti ja plaastri peale panek ei aita. Küll aga aitab, kui rääkida asjadest õigete nimedega ja saada tuttavaks iseendaga. Ükski jama pole unikaalne ja kõik on juba olnud. Või heal juhul tulemas 🙂
Pere, sõbrad, head raamatud ja saated. Kõik need saavad meid teekonnal aidata. Just siis, kui ühtäkki oleme sattunud keset (m)elu ja ei tea, kuidas edasi!
Julgust soovides
Ewa-Kaisa
raamatu(te) sõber