Isiklik koduleht pakub häid võimalusi. Kui tahad, annad endale intervjuu. Kui ei, siis mitte. Kui tahad, silud antud vastuseid ja vajadusel jätad mõne välja. Väites, et rohkem ei küsitud.
Elu esimese täispika intervjuu andsin tegelikult Wroomerile ja aasta oli siis 2017. Mingeid sutsakaid on vahel küsitud, aga mitte midagi erilist. Seega intervjuu iseendana ehk vastused küsimustele, mida on mulle esitatud:
Kas ma kahetsen midagi? Vahel ikka kahetsen, aga pigem asju, mis tegemata jäänud. Neid, mis tehtud, mitte. Kuigi jah, mõningate eranditega. Olen aru saanud, et igale kahetsusele pole vaja nime anda. Kõik toimunu on teekond. Vormides meid selliseks nagu oleme.
Kas ma olen kartnud? Muidugi olen. Vahel olen kartnud elada, vahel ise olla. Vahel kartnud lollusi teha ja armuda. Aga kui jälle hakkan kartma, võtan raamaturiiulist Herdis Ojasu raamatu „Julgus elada“ ning elan jälle. Sellisena nagu olen. Veidike omapärasena ja vahel katkisena, nagu paljud meist.
Millest ma unistan? Ma ei tea, kas see on unistus või visualiseerimine, aga olen mõelnud päris oma galeriile. Mitte sellisele, kus on väljas ainult minu maalid, vaid ka nende kunstnike omad, kelle tööd mulle korda lähevad. Olles kahe jalaga maa peal, tean vägagi, mida see endaga kaasa tooks. Aga ikkagi ei takista see mind unistamast. Praegu unistan, et saaksin 24. jaanuaril 2020 avada „Mina ja Modigliani“ näituse. Teadupärast möödub tema surmast sada aastat ja olen otsustanud seda tähistada. Isegi siis, kui peaksin seisma Vabaduse platsil üksinda, maal käes.
Foto: Andrei Stseberin
Millised kunstnikud peale Modigliani mulle veel meeldivad? Meeldivad paljud ja pole oluline, kas tegemist on kuulsa kunstnikuga või mitte. Kui pilt meeldib, on tegija nimi pigem boonuseks. Lisaks Modiglianile meeldivad Helene Schjerfbeck ja Niko Pirosmani. Samuti Natalie Mei ja Karin Luts. Kodus on ka paar Siim Hanikati tööd.
Nädalavahetusel käisin Utopia agentuuris Leslie Laasneri kunsti imetlemas ja ideaalis oleksin lahkunud sealt mitme tööga. Rääkimata sellest, et kindlasti tahaksin oma kogusse saada hiljuti lahkunud Ott Lambingu tööd.
Mulle meeldib, kui kunstiga kaasneb lugu ja seepärast ostsin pärast rahvusvaheliselt näitust „Modigliani, mu arm“ ära kaks Pirjo Levandi maali. Raamimist ootab Mudlumi õlimaal ja sõbrannalt püüan endale kaubelda ühte vinget väliseestlase tööd.
Kust ma riideid ostan? Minult ei saa kaupmehed raha kergelt kätte ja kiirmood on minust kauge kaarega mööda läinud. Mõni üksik ese on küll minuga tulnud, aga poest, kus teismeline sinu kõrval väänab käsivarrele hunniku hilpe, teen kähku vehkat. Aastaid olen taaskasutuse usku ja parimad ostud teen Helsingis. Mulle meeldib olla omamoodi ja osta kiiksuga asju. Neid, mis mind välja valivad. Mu käsi ei tõuse ostma kaupa, millel silt Made in China. Tahate või mitte, aga maksmine on privileeg. Kõik tahame oma töö eest saada mõistlikku hinda, aga samas teeme kvaliteedis kompromisse. Kummaline, kas pole?
Aastaid tagasi (2016) sai ostetud üks vinge Oh my! kleit. Sellega käisin nii Kanal 2 peol, kui hiljem tööl. See kleit oli üdini naiselik ja iga kell ostaksin sellise uuesti!
Foto: Pille Aro
Samuti arvan, et kvaliteetne pesu peaks kuuluma iga naise põhivarustusse. Minust ei saa kunagi Primark pesu kandjat, sest ma lihtsalt olen Marie Jo’d väärt!
Ausalt öeldes ei saa ma aru mis pagana väljamaa brändide kummardamine käib ette-taha? Inimesed maksavad end segaseks, kulgemaks rinnal TOMMY vms silt. Meie moekunstnikud on tegijad. Minge ja veenduge, kui lahedaid asju nad teevad!
Oskan sa mõnda neist nimetada? Muidugi oskan. Helsingi näituse tarbeks ostsin sealse tegija Minna Parikka jänes-kingad! Ühe kinnisvaratehingu pühitsemiseks tellisin Kirill Safonovi husaarijaki ja ausalt öeldes plaanin tellida temalt ka vinged kalifeepüksid. Lisaks on mul New Vintage by Kriss ehteid ja Kadri Kruusi disainitud käekott Kasja. Hiljuti ostsin endale Donna Nordica „pätitaskutega“ Vimka kleidi ja mul on kahju, et olin Perit Muuga viimase show ajal reisil. Mulle meeldivad paljud disainerid, aga lähtun põhimõttest, et less is more!
Parim reis õega? Ma tõesti loodan, et parim reis on veel ees. Meenub lapsepõlv, mil nii mõnigi kord tulime kahekesi seigeldes vanaema juurest. Kuidas 4+6 vanuses lapsed Kuusalu kandis hääletasid end miilitsaauto peale ja sõitsid taga kongis Tallinna ning sealt edasi taksoga Kosele, on lugu omaette. Manitsedes taksosse istudes taksojuhti, et me teame küll, kui palju see ots maksab. Fakt on see, et õde on parim reisikaaslane. Meile mõlemale meeldib kõndida ja meil on sama maitsemeel ning kõige tähtsam – ta ei norska!
Õeksed Berliinis
Mis edasi? Ikka edasi, kuidas siis muidu. Käin igapäevaselt tööl ja püüan selle kõrvalt ka tegelda kunstiga. Selles mõttes on lubaduste andmine hea asi. Lubasin endale, et igal kolmapäeval ilmub blogis uus jutt. See ei lase laisaks muutuda. Kuigi jah, vahel tundub see kõik suhteliselt mõttetu.
Raamisin Järsis suure hulga kunstikalendrite tarbeks tehtud akvarelle, lootuses Bazaarile minna. Kui olin pildid kunstitoas maha laotanud, sain teada, et sel aastal ma pole minul Veerenni asja. Hetke hulpisin enesehaletsuses, aga hommikul otsustasin, et nüüd tuleb neid müüma hakata.
Kunstikalender 2020 (issuu.com)
Miks keegi peaks üldse minu kunsti ostma? Keegi ei pea midagi tegema. Inimesed võivad teha mida tahavad. Kõik oleneb valikutest. Sealjuures osta odavat kräppi ja süüa end paksuks, kantides vastutust ja süüdistades sealjuures geene. Inimestele meeldib öelda, et neil pole raha. On küll, kui nad teeksid õigemaid valikuid. Kui kinkida jõuludeks lapsele kahekümnes nukk, on küsimus just valikutes. Toites lapse tahan-veel maitsemeeli.
Pean minu kunsti ostjaid teeskaaslasteks. Lugedes lugusid ja saades minuga tuttavaks. Õppides ja arenedes koos minuga, kulgeme koos. Ja kui ühel päeval mind enam pole, jääb neile minu kunst. Milles on tükike nii mind kui ka neid, sest oleme olnud koos. Mulle meeldib näha suurt pilti ja selles suunas ma ka toimetan. Kõik siin elus on antud meile laenuks. Nii tunded, kui suhted ning see teeb aupaklikuks!
Ilu on vaataja silmades, tõepoolest. Kas osta Ikeast masstoodangut või soetada endale looga kunsti, on igaühe otsus. On see minu tehtud või mitte, ei mängi rolli.
Olen siiralt tänulik neile, kes on olnud minuga teel. Kes loevad mu lugusid ja innustavad ning inspireerivad mind. Tänu neile ilmus viis aastat tagasi minu esimene kunstikalender! Aitäh teile selle eest!
❤️
NB! Igal aastal toimub minu kunsti austajate vahel jõululoos. Kui tahad lugeda iganädalasi postitusi ja osaleda jõululoosis, on mõtekas hankida endale FB-s veel üks sõber. Seda Ewakaisa OÜ näol!
Kohtumiseni
Ewa-Kaisa
iseendana olija
J