Aastal 1996 õppisin Fontese Erakooli õhtuses osakonnas administratiivtööd. Kord tuli auditooriumi ette noormees, kes pidi meile rääkima uuest bürootehnikast. Tüüp alustas loengut sõnadega “Nagu te kõik teate, tehakse paberit tselluliidist…” Kaugemale ta esitlusega ei jõudnud, sest ruum täitus naeruga. Nii mõnigi naine lubas anda oma kintsud paberitööstusele ja noormees tundis end kogu selle möllu keskel ebamugavalt. Eh, naised, naised…
Leides kunagise töö feminismi teemal, otsustasin seda teiega jagada.
„KÕIK NAISED
Valged inglid
on taevased.
Neid Jumal
soosib
Seepärast
anduvadki
tuhandes ja ühes poosis.
Kõik naised
valged inglid
on taevased“
(Peeter Novod, 1991)
Paljud, kes on söandanud võtta Eestis sõna nn naisküsimuses, ruttavad lisama „Mina küll mingi feminist ei ole“. Paljude arvates on see tiitel midagi koledat ja jubedat. Kui just mitte mehi kastreerida himustav amatsoon, siis kindlasti ranges kostüümis võimukas karjäärinaine, kes on oma ambitsioonidega paljudele mõistmatu. Igal juhul on see teema, mida püütakse vältida.
60-ndate lõpus Ameerika Ühendriikidest alguse saanud liikumine oli algselt vägagi mässuline. Tõstes teravalt esile naiste nõudmised ja vajadused, seejuures mehi tugevalt tõrjudes. Nüüdseks on liikumine läbinud paljusid arenguetappe ja äärmuslikust meestevihkamisest on ammu loobutud. Samuti on naise positsioon ühiskonnas ajaga kõvasti paranenud. Ilmselt ei saa tänapäeva noored aru, miks see teema on üldse nö teemaks arenenud. Tausta teadmata on kerge teha ennatlikke otsuseid ja mõtekas on teemaga tutvuda. Selleks annab ka novembrikuine ajakiri National Geographic Eesti hea võimaluse. „Naised. Muutuste sajand“ ehk ajakiri täis erinevaid lugusid kõikidest maailmajagudest.
Feminism on siiski tõestanud, et naine on samasugune vaba inimolend nagu mees. Suutes ise vastutada oma eluvalikute eest, pürgimaks edasi. Naised, kes hindavad normaalset aktiivset elulaadi, tekitavad siiani mõnedes meestes külmavärinad. Millegipärast on peetud loomulikuks, et kodutööd ja laste kasvatamine on vaid naiste „eralõbu“. Aegadel, mil toidupoolist hangiti kas metsast või merelt, oli loomulik, et söögi keetis lõpuks valmis naine. Nüüdseks on küll ajad muutunud, aga ikkagi peetakse enesestmõistetavaks, et tööpäeva lõppedes tormab naine toidupoodi või lasteaeda. Rääkimata kasimisest ja küürimisest kodus. Tegelikult peaks olema loomulik, et inimesed, kes on otsustanud siduda oma elusaatused, otsustavad jagada ka kooselust tulenevaid kohustusi.
Olge rahulikud, tegu ei ole üleskutse ega provokatsiooniga. Valikuid teevad kõik ikkagi ise. Paljud naised ei jaga arvamust, et mees võiks köögis askeldada ja lastega jahmerdada. Ajast aega on meie esivanemad nii teinud ja mõnede arvates peaks iga naine sellega toime tulema. Olgem ausad, me ei räägi sellest. Me räägime vabadusest valida.
Akvarell “Femme fatale” (müügis)
Küll on kurb tõsiasi, et tehes meestega võrdväärset tööd, saab naisterahvas pahatihti vähem palka. Mõelda, et naisterahval on olemas mees, kes teda materiaalselt toetab, on kohatu. Vahel tundub, et just naised ise ei usu naiste diskrimineerimisse. Me ei taju, et olles rahul kõigega, diskrimineerime end ise. Feminism kui selline ei keela ega käsi midagi, vaid pigem aitab naistel sügavamalt iseendasse vaadata ja saada aru oma vajadustest. Iga inimene on oma valikutes vaba ja seda tasub meeles pidada.
Akvarell “Homme” (müügis)
Loodetavasti jõuame ka ükskkord nii kaugele, et meie tegutsemisvõimalusi ei piira mingid eelarvamused ega tabud, vaid võime tõdeda nagu Tiia Toomet ühes artiklis „Ma ei ole feminist, vaid vaba inimene“.
NB! Algset teksti “Mida arvata feminismist?” (1996) on veidike kärbitud ja mugandatud.
Häid valikuid soovides
Ewa-Kaisa
vahel ka vaba inimene