Kuidas see oligi? Lubaja hea mees, tegija veel parem? Kes meist ei anna vahel lubadusi? Hakata end liigutama või muud sellist. Kosel elamisest mäletan kuidas kohalikud elumehed lubasid igal nädalal alustada uut elu. Seda, kas need olid kattega või katteta lubadused, teavad asjaosalised ise.
Igatahes annan mina lubadusi.
Iga aasta alguses kirjutan endale märksõnad, mida võiks korda saata. Nagu näiteks minna kord aastas reisile, sest puhkuse ajal kodus kraamides ja koristades ei puhka. Samuti luban olla enda-eilsest-minast parem, õppida inglise/prantsuse keelt jms. Vahel olen mõne lubaduse täitmisega kimpus. Kuigi aastaid tagasi polnud mul aimugi, mis too Instagram on, lubasin ikkagi postitada seal iga päev uue pildi. Appi, kui totakas otsus see oli! Juba eos oli see otsus hukule määratud, aga lubadus on lubadus. Ausalt öeldes ei meeldi mulle inimeste mõjutamine maitsemeelte kaudu. Oluline peaks olema sisu, mitte pakkepaber! Samas olen ise justnimelt see tüüp, kes jätnud vahel raamatu ostmata, kui ümbris ei kõneta. Eks ta ole, ilu on vaataja silmades ja kunst tegija sõrmedes. Vahet pole, mida teed!
Omavahel öeldes mõtlen üha rohkem sotsiaalmeedia mõttetusele ja mõistan neid, kes sealt lahkunud. Kellele seda jura üldse vaja on? Kui võtta, et kõik peaks olema mõõdetav, tuleks loendada kodulehe kaudu tehtud müüke mitte Facebookis saadud „laike“. Kõik siin ilmas on suhteline ja oleneb taustsüsteemist. Kunagi oli Seewaldi aial Ekspress Hotline reklaam „Kui sind pole siin, siis pole sind olemas!“ Kas minu eksistents lõpetaks olemise, kui ma enda sotsmeedia konto(d) sulgeksin? Vaevalt! Kuigi jah,miks võtta ette drastilisi muutusi, kui saaks alustada tasa ja targu? Näiteks muutes uueks aastaks antavaid lubadusi? Üks neist võiks ollagi mitte postitada iga päev Instas. Vaevalt, et maailm sellest vaesemaks jääb. Elu läheb nagunii omasoodu edasi. Maailm upub prügisse, inimesed on näljas ja paljas ning meie ponnistused end nähtavaks teha, on võrreldes sellega naeruväärsed.
Youtube: The Cranberries – Promises
Kodulehte „sünnitades“ lubasin igal kolmapäeval blogipostitust. Teadmata tollal, et see paneb mind vahel vingerdama ja vanduma. Mitte seetõttu, et poleks ainest, millest kirjutada. Jutt on nendest lisadest. Taustapilt, sobiv pilt ilmestamaks sisu, vajadusel muusika, Meta description, SEO jms.
Kuigi jah, tegelikult olen isegi tubli olnud. Ja nii armas, kui öeldakse, et neid Kaisa kolmapäevi, mil ilmub uus lugu blogis, oodatakse. Seega on teatav moraalne kohustus minna vooluga edasi. Kuulates sisetunnet ja mitte punnida ning junnida. Kui teema ei arene, tuleb muuta suunda jne.
Üks on kindel, et kergekäeliselt lubadusi jagada ei tasu. Enne tuleb mõelda ja alles siis lubada! Ja kui oled lubanud, siis tuleb ka seda täita! Pole midagi hullemat, kui inimesed, kes ei tunne kella ega kalendrit. Lubaja hea mees, tegija on tegija!
Foto: Kersti Tänavsuu
Taas on käes aasta lõpp ja ees ootamas uued lubadused aastaks 2020! Eeskätt tuleb tegeleda stuudio-korteri ja/või galerii otsimisega. Kunst, mida keegi ei näe, pole mingi kunst. Seega on vaja panna pildid seintele ja teha end nähtavaks! Kirjutada ja luua. Minna EKA Avatud Akadeemia kursusele akvarelli “nuusutama”, õppimaks erinevaid nüansse. Reisida kas Rooma või Riiga, istuda Nizza rannal ja vaadata tühjusse. Käia regulaarselt Kaia Heinleht pilatese trennis “sadat” pumpamas või taasalustada oma tai-chi treeninguid. Olgem ausad, on millest valida! Enne seda tuleb minna Eurofotosse ja osta järjekordne nahkkaantega märkmik, kuhu saaks kõik lubadused ja garneeringud kirja panna! Et oleks mida järgida ning mida aasta lõpus maha kriipsutada!
❤️
NB! Ja olge lubadustega ettevaatlikud, sest need kipuvad ka täide minema!
Ewa-Kaisa
lubaduste pidaja