Öeldakse, et vanemaid ja naabreid ei saa valida. Kummaline ütlus, sest naabrist lahti saamiseks piisab elukoha vahetusest, ja põhimõtteliselt kolid ühel päeval ka kodust välja. Ema on ema, isegi siis, kui ta ajab sul teismelisena karva turri. Isegi siis, kui ta on liiga kontrolliv ja omav. Ka siis, kui teda on vahel liiga palju.
Ajaga muutub kõik. Nii sina kui ka ema. Hakates aktsepteerima teist sellisena, nagu ta on. Teadmata tegelikult, kellega tegu. Minule jäi mu ema tema elu lõpuni mõistatuseks. Ma ei heida talle midagi ette. Vähemalt enam mitte. Pigem olen tänulik. Kogu selle teekonna eest, kõigi nende katsumuste ja õppetundide eest. Kogu selle värvikuse eest, mis temaga kaasnes. Kõigi tsitaatide ja ütluste eest.
Minu ema Aita-Tiiu Tammeleht (sündinud Kleesment) sündis Koolimäe koolimajas 8. jaanuaril 1931. Ta oli läbi ja lõhki koolmeistrite laps. Dokumentides olev eesnimi muutus ajaga, sest väidetavalt ei tundnud ta end kunagi Tiiuna. Minu ema oli siresäär ja daam sõna selle sõna otseses mõttes. Talle meeldis öelda, et kui muidu ei vea, siis jalgadega veab! Ilmselt sai ta tänu säärtele ka mõlemad mehed sebitud. Igatahes oli ta kaks korda abielus ja mõlema mehe nimi oli Elmar.
Aita oli hea kombestiku kehastus. Tänu temale tean, et tütarlaps istub, vanusest olenemata, jalad koos. Samuti on sisenemisel tervitamine ja lahkumisel „head aega“ ütlemine mul sees nagu suur ja väike vereringe. Ta oli läbi ja lõhki stiilne. Rätsepakostüüm, kingad, prantsuse parfüüm, käekotid, pitskindad, sukad. Ta isegi suitsetas lahedalt – vajutades elegantselt Priima sigareti suitsupitsi…
Aita hindas raamatuid ja nendes sisalduvat jõudu. Televiisorit meie kodus polnud, sest ema väitel võis seda igaüks osta. Küll aga ei teadnud nii mõnigi, mis või kes on Kultuur ja Elu. Kahju, et ema ei näinud aega, mil meie raamatupoed muutusid atraktiivseks. Mäletan, millise õhinaga kuulas ta minu meenutusi Firenze raamatupoest. Oo tempora, oo mores!
Isa kaotas Aita varakult, olles umbes kümneaastane. Samal ajal puhkes sõda ja ilmselt olid need väga rasked aastad kogu nende perele. Vanaema Emilie oli abikaasa surres noor naine ja väike Aita olnud kategooriliselt vastu ema uuesti abiellumisele. „Hammas hamba vastu, küüne vastu küüs“ kõlavad laulusõnad. Kui mu ema esimene abielu lörri läks, saabus tasumise tund ning vanaema Emilie tuletas tütrele meelde tema omaaegset käitumist. Selle tulemusel ei tohtinud minu kasuisa ehk Issu mitte kunagi sõita kaugemale kasest. Samuti ei astunud Issu mitte kunagi üle Emilie tare paku, sest vanaema silmis oli ainuke õige mees Taadu ehk minu päris isa. See suunas mind aga pigem andestamise imepärase maailma radadele. Aita seevastu oli kangekaelsuse kehastus. Mine sa võta kinni, tingis seda Kaljukitse tähtkuju või elu.
Aita õppis Tallinnas ja hiljem Ravilas. Tegutses aktiivselt näiteringis, tegi sporti ja osales ka kohalikus raadios. Kosel tutvus ta ka mõlema Elmariga. Esimesest sai tema laste isa, teisega otsustati kolida Koselt Vetla metsade vahele uut elu rajama. Paraku ei sündinud ka sellest suhtest ilusat muinaslugu, sest 52-aastaselt sai minu emast lesk.
*
Aastatel 1962-1968 töötas Aita Kose raamatukogu juhatajana, 1968. aastast aga Kose Vabariikliku Kopsutuberkuloosi Sanatooriumi kultuuriinstruktorina. Need olid ajad, mil Aita sai särada. Kose kultuurimajas näidati vaid filme ja kõik kontserdid ning teatrietendused toimusid sanatooriumi saalis. Vaieldamatult oli Aita Kose kultuurielu edendaja. Eliisabet Jõhvi, Marju Lännik, ansambel Mobile, Väino ja Silvi Puura on nimed, mis ei vaja tutvustamist. Tollal esinesid kõik tegijad Kose “sanakas” ! Teisiti poleks see lihtsalt võimalik olnud!
Etendus oli juba alanud, kui järsku kolistas keegi hiline saali siseneja toolidega. Aita läks talle vaikselt vastu, hilineja vabandas, et on hiljaks jäänud ja sosistas: „Mu nimi on Orav.“ Aita kõlav hääl kostis üle saali: „Kui nimi on Orav, siis kõndige ka nagu orav!“ Rahvas naeris ja läks veidi aega, kuni etendus sai jätkuda…
Aita oli Aita! Ta ei näinud, et talvepuud on otsas. Tema oli pigem mures, kui parfüüm hakkas otsa saama. Elupäevade lõpuni oli tema maniküür korras ja küllap ta minestaks, kui näeks minu õlivärviseid käsi. Ka Aital oli hea kunstigeen. Ta tegi imelist plakatikirja ja suhtus peenarde rohimisse vägagi loominguliselt. Ma ei saanud kunagi aru, miks ta peenra rohimist ei lõpetanud, vaid siirdus järgmise peenra juurde.
Minu tehtud kunst ema dokumendis
*
Elu viimased aastad oli ta sunnitud veetma Käru tervisekeskuses. Me olime kõigest rääkinud ja teadsin, kuhu ja kuidas teda matta. Mida panna peielauale ja keda sinna kutsuda. Esialgne tuhastamise idee muutus siiski kirstumatuseks. Märtsikuises külmuses ema kalmul seistes tundsin esialgu kergendust. Kõik muretsemised olid lõpu leidnud ja mind tühjaks tõmmanud. Vaatasin tühjusse ja tundsin süümepiinu oma tunnete pärast.
„Milline on leinamudel,
kuidas tunda ängi?
Võtta vaigistuseks pudel
või siis varjun sängi?
Lein on vaikiv,
lein on tume,
tema lihtsalt tuleb.
Leinajale jäävad
nutud,
vaikus,
mure…“
(E-K.Plakk)
Youtube: Jaak Joala – Unustuse jõel
Matustelt koju jõudes, kiljatas järsku mu õde: „Appi, aga Memsiku neegrimunade retsept!“ Vaatasime hetkeks teineteisele otsa ja purskasime naerma. Olime just matnud ema – ja kõige olulisem tundus selle retsepti olemasolu. Luksusime mõlemad naerda, kui sosistasin: „Ära muretse, retsept on olemas!“
Puhka rahus, kallis Memsik, ja aitäh sulle kõige eest, mis minus on head! Olgu eluga kuidas on, aga vähemalt säärtega on meil vedanud! 🙂
Aita Tammeleht – terava keelega stiilne naine
08.01.1931 – 24.03.2009
Ewa-Kaisa
tütar, kel säärtega vedanud