Tegelikult olen ma suhteliselt paikse eluviisiga. Ühel aastal aga läksin sellega liiale. Olin peaaegu neli nädalat kodus, viitsimata isegi sõbrannale Tartusse külla minna. Võtsin koduaias päikest, koristasin ja rohisin. Ühesõnaga lihtsalt olin ega teinud midagi olulist.
Tööle naastes avastasin kummalisel kombel, et ma polegi puhanud. Mõistsin, et kodus kraamimine pole mingisugune puhkus, ja seepärast olen end hiljem ajanud vähemalt korra aastas reisile. Nüüd, mil me kõik oleme „istuma“ pandud, tahaksin vägagi teele minna.
Kui eriolukord saab nullitud, ostan esimese asjana laevapiletid ja põrutan õe juurde Soome. Kui tavaliselt olen jahtinud parimat hinda, siis nüüd kavatsen kogu raha eest laiata. Ostan pileti isegi siis, kui see tuleks liisingusse võtta. Istun kasvõi ihuüksinda a’la carte restoranis ja joon kõikide varahommikuste tundide kiuste hommikukohvi asemel Proseccot! Tehes sellega elule kummarduse ja tänades kõrgemaid jõude!
Ma saan aru, et kriis on tekitanud paljudele probleeme elamisraha teenimisega, aga siiski. Maksmine on privileeg! Las igaüks mõtleb, kuidas seda teemat tõlgendada. Mina tahan ka ise saada tehtud töö eest korralikku palka ja seepärast ei arva, et lennupilet peakski maksma 25 eurot. Uskuge mind, ma tean, mida räägin. Ka mina olen nädal aega söönud pannkooke moosiga, sest muud polnud. Ärge muretsega, ühel ilusal päeval saab pannkookidest käsitööleib ja moosist kalamari! Seda muidugi juhul, kui valikud on õiged 🙂
2018.a. nostalgiareis Moskvasse
Tegelikult sai 2018.a. nostalgiareis alguse aastast 1983. Istudes sõbrannadega Tartus Kaunase restoranis, avastasime ühtäkki, et suvi on kohe-kohe algamas ning kõik malevarühmad komplekteeritud. Juhuslikult rippus Tartu Riikliku Ülikooli peahoone seinal teade, et Gagarini rühma on veel vabu kohti. Trehvates eelmise aasta rühmakomandöriga, uurisin asja ka temalt. „Venemaa värgiga on vaid kaks varianti – kas ilget s..t või ilgelt lahe,“ teadis tema. Koju ema juurde peenraid rohima minek ei tundunud kuigi ahvatlev ja seega otsustasime minna Gagarini avastama. Igatahes astusime ühel ilusal suveõhtul Tartus Tallinn-Moskva rongile, et alustada sõitu. Lootuses, et 200 km Moskvast Smolenski poole saab olema meie suvede suvi! See, et ema teadis mind Tartus praktikal olevat, ei tundunud oluline olevat. 🙂
EÜE BCCO Gagarin 1983 ehk viisteist liiduvabariiki ja kümme kangelaslinna ning üks välisrühm. Kokku 26 rühma, milles umbes 40 liiget. Kogu see rahvaste paabel oli majutatud kahte suurde vastvalminud ühiselamusse. Kui teistest liiduvabariikidest olid Gagarinisse saabunud nö eliitrühmad, siis Eestist pigem seiklejad nagu meie kolmekesi. Või need, kes kodusesse EÜE’sse enam ei mahtunud. Eesti rühm oli üldse kuidagi imelik. Valdav osa liikmeist olid vene rahvusest ja eestlusest oli asi väga kaugel. Rühmatundest rääkimata, sest igaüks ajas oma rida.
Meil aga oli Gagarinis äge! Päeval olime tööl tehases Dynamik, kus tinutasime kõlareid, ja öösel pidutsesime. Mõni pidutses isegi nii palju, et saadeti Tartusse tagasi. Ühel päeval oli rühma arst teele pandud kuna tema peolembus oli isegi Venemaa jaoks liiast.
Temast jäi maha kastitäis preservatiive, sest ta oli rühma apteegi komplekteerinud põhimõttel „kellel neid peavalutablette ikka vaja läheb”. Lisaks avastas rühma komandör meeletus koguses alkoholi ja peagi oli kõigile tuttav eestlaste kokteil “Kompanii L”. Sisaldades vähemalt kahte komponenti nagu Vana Tallinn ja 80 %-line piiritus. Pidu peo otsa…
Linna peal pidid käima kõik malevavormis ja kohalikku restorani minekul oli keeld peal. Seepärast tuli selle teemaga eriti loominguline olla. Uskuge mind, seda meil jagus. Kui aga ema avastas, et tema kallis tütreke ei tulegi Tartust suveks koju vaid on kuskil Venemaa avarustuses, läks alles show’ks. Tuli välja, et ka tema suhtus minu malevalembusesse vägagi loominguliselt. Isegi nii palju, et läks selle mõttega parteirakukesse. Lootuses, et nood deporteerivad sõnakuulmatu tütarlapse tagasi Eestisse. Õnneks seda ei juhtunud.
Linnas käis kõva ehitustöö. Ilmselt tahetigi seda linna nö üles ehitada tänu malevlastele. Peatänav oli asfalteeritud ja õhtuti promeneerisid seal kohalikud prouad rullisoengutega. Kes teab milliste lootustega.
Meie aga käisime kohustuslikus korras vaatamas Juri Gagarini majamuuseumi õuel asuvat klaasist garaaži ja keeldusime ekskursioonist Tähelinna. Meile tundus kummaline minna vabatahtlikult „kinnisesse linna“, sest hulga lahedam oli minna kambakesi veoautokastis istudes jõe äärde ujuma.
Olime noored ja nautisime elu. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ikka mõnega suudelda ka. Õnneks oli meil hea nipp kutist lahti saamiseks. Öeldes, et ka meil Eestis on nii, et kui tütarlapsega kudrutad, tuleb temaga abielluda. Lõunamaadest pärit noormeestele olid need kombed vägagi tuttavad ja nii me kaitstud olimegi. Gruusia rühma komandör ohkas minu jutu peale murelikult. Arvates, et tema vanematele oleks minusugune tütarlaps liig-mis-liig 🙂
Igatahes leppisime kokku, et kohtume sealsamas Gagarinis kümne aasta pärast. Seda aga ei juhtunud. Tuli hoopis NSV Liidu lagunemine ja Armeenia maavärin ning Gagarinist jäi alles vaid mälestus, kuhu oli mitmel korral hea unistustes reisida.
Kui hea kolleeg sattus perega viieks aastaks Moskvasse elama, tundus aeg olevat küps. Ja sealt sai alguse hoopis teine lugu!
❤️
Head reisi!
Ewa-Kaisa
reisile kibeleja