Alles hiljuti toonitati, et mitte kunagi pole me nii hästi elanud. Teadvustamata selle tähendust. Kõike võeti enesestmõistetavalt. Nii Euroopa Liitu kui ka piiride ületamist. Igaüks, kes ostis laevapileti, võis minna teisele poole lahte Helsingit avastama.
Jahtides eri laevafirmade poolt pakutavat parimat hinda. Kui piir lukku keerati, polnud hinnal enam tähtsust. Käsipidur oli teadmata ajaks peale tõmmatud ja elu seiskus. Laevad seisid sadamas ja ilusa ilmaga võis Teletornist põhjanaabrite poole vaid kiigata. Kes meist ei teaks, et ootaja aeg on pikk. Õnneks tuul pöördus ja juuni keskel otsustati uksed avada.
Olen sõitnud Soome vahet ligikaudu kolmkümmend aastat, aga nii tühja A-terminali pole mu silmad eales näinud. Bufeesse minev uks oli suletud ja „Ovi ei käytössä“ silt ei andnud mingeid selgitusi. Lonkides Deli poole, olin vaatamata kõigele lootusrikas. Olen ennegi seal aega veetnud ja pika pilguga merele vaadanud. Süües hommikuputru ja mõeldes elule. Paraku tuleb tõdeda, et seda, mis oli enne, enam pole. Aastatagune on ajalugu, de facto!
Teenindaja oli sõbralik ja maru-rahu-ise. Oodates minu valikuid. Ostes etteostetud pileti eest kaks kohvi ja kilesse mähitud Reissumiehe, nendin, et bufee nö ette ostmisega sain veitsa vastu pükse. Teisalt on kogemusnõustajana roll kullahinnaline. Ma ei vingu ega virise, siutsu ega sirise. Kuigi jah, kodulehel oleks võinud asjakohane info kirjas olla ja seda just teenindajale mõeldes. Vaeseke pidi permanentselt andma vastuseid küsimustele, miks on olukord selline nagu on. Saan kõigest aru, aga ikkagi olen seda meelt, et hommikupuder on inimõigus, mitte privileeg! Korralik puder marjadega peab olema igal ajal ja igas vääringus tagatud, tulgu taevast või pussnuge! Ja vahet pole, kuidas seda mulle tõstetakse. Ette, taha või kulbiga. 🙂
Kui sööksime nii palju, kui pihku mahub, poleks me paksud. Kui tavaliselt on sellest reeglist kinnipidamisega raskusi, võin nüüd enda üle uhkust tunda. Lõpetan hommikusöögi kerge näljatundega ja siirdun kauplusse majandust turgutama. Tänu töölt saadud preemiale löön kerge südamega raha laiaks, sest olen seda väärt! Eelmisel korral laevalt ostetud huulepulk hingitseb ja teeb kõõksudes viimaseid hingetõmbeid. Sul võivad olla küll raske elu ja head geenid, aga Estée Lauder Impassioned Envy 330 peab olema!
Päike sillerdab ja meri on laudsile. Taamal eemaldub Tallinn ja on minu lühipuhkuse esimene päev.
Soome, Soome, perkele Soome, ma tahan sinna saada!
Kummalisel kombel pole mõnede laste emad kuulnud, et haiged lapsed peaksid kodus olema. Üks allameetrimees köhib nagu puuslakis hobune. Hoian igaks juhuks temast eemale ja siirdun Viking Ville maailma poole. Uks on risti-rästi kinni teibitud ja mingi tüüp on ahastuses, et ta sinna ei pääse. Ütlen talle mokaotsast, et Ville pole kodus. Väike inimene vaatab mind suurte silmadega. „Aga meil jäi küll vanaema koju,“ nuuksub ta inertsist. Muigan ja ütlen, et Villel on popp vanaema, kes avastab seljakott seljas maailma. Kutt tahab teada, kas vanad võivad niimoodi teha. Vaeseke ei kujuta ette, mida kõike võivad “vanad” teha, aga pole minu asi tema silmi avada!
Helsingi. Kõnnin läbi päikesepaistelise kalaturu trammipeatuse poole, et viia üks akvarell Pasilasse. Tagasiteel linna jalutan läbi pargi ja imetlen poriloigus kümblevaid tegelasi. Vaatan neid ja tõden, et kivilinnad pole minu jaoks. Minusugune ei osta never-ever mingisse “torni” korterit, sest mul on vaja olla jalgupidi maas.
Vinges taaskasutuspoes Relove ei vaheta raha omanikku, sest vägisi tekib tunne, et mingi mummola on segi pekstud ja kõigilt riided ära võetud. Vintage ja kummaliselt kallid hinnad on sel korral sortimendis.
Apteek ja maailma parim Burana Caps ning minu vanusele vajaminev must-be-kollageen. Kott on raske nagu must südametunnistus ja ma ei saa aru, mida ma vean. Olen kella viiest jalul ega kavatse enam Helsingis kolada. Ostan Pohjolan Liikenne edasi-tagasi soodsama pileti ja sõidan Lohjale. Viimati nägin õde 31. jaanuaril. Me kallistame ja kallistame ning kaks päeva mööduvad kui linnutiivul.
Foto: Fotoraat
Olles taas Vikingi pardal, avastan, et bufee on avatud. Jess! Ma tean küll, et ei jaksa süüa ega juua 30 euro eest, aga küsimus pole selles. Pigem on tegemist valikute ja vastutustundliku käitumisega. Püüdes anda omapoolne panus tasahilju toibuma hakkavasse kaubandusse.
Paludes aknaalust lauda, tahan näha, milline näeb välja üks viirusjärgne bufee. Hajaasustus on valgunud üle saali ja enam kui 122 lauast on heal juhul täidetud üksteist-kaksteist. Istun üksinda lauas. Värske salat, ahjulõhe värske kartuli ja Bearnaise kastmega, magustoit. Lasen pokaali Rose veini ja vett ning naudin vaadet ja ilu. Maitsen magustoitu ja tõden, et see on minu jaoks liiga magus.
Igal talvel muigan jäätükke pildistavaid turiste nähes. Nüüd olen ise lummatud Helsingi väljasõidust. Kummalisel kombel tundub see vägagi eriline olevat ja tegelikult ongi. Päike paistab ja ilm on ilus. Lähen kauplusse ja sama lahke teenindaja on tööl. Uurin ta nime, öeldes, et tahan teda kiita. „Ülle,“ naerab ta mulle vastuseks.
Olen nii rahul, et otsustasin kohe Soome minna. Kasvõi sutsakaks! Samas tõden, et kurbus on hinges. Ausalt öeldes on mul kahju nii meist kui ka laevafirmadest ja nende crew’st. Kuidas elada üle rasked ajad, kui võib välja müüa vaid 50% laevapiletitest? Kuidas pakkuda minusugustele hommikuputru, kui kulp on keelatud? jne.
„Mis meist saab? Kuidas edasi“ – nii laulis kunagi Laura. Guugeldan laulusõnu ja tahan teada, kas tema on targem kui meie. Vastust pole, on vaid teadmine, et „Aastal 2020 näed“. Ma pole kindel, kas ma tahan veel näha maske ja kindaid ning hirmu inimeste silmades. Pigem tahan taas minna. Kinno, teatrisse, Tartusse, Helsingisse! Just siis, kui tuju tuleb! Mitte siis, kui lubatakse! Aga mis teha, ega elu ole soovisaade! On nagu on! Kuniks elu!
Vähemalt on see elu! Seepärast kavatsengi kasutada igat võimalust selle nautimiseks. “Purjetades” taas üle lahe Helsingisse või minnes Tallinnas kinno. Me kõik saame anda omapoolse panuse kohalikku majandusse, sest ainult nii saab uus normaalsus tulla võimalikult väheste kõrvalnähtudega.
Kohtumiseni Vikingi bufees!
❤️
NB! Broneerimisel kasutatud EPSELV sooduskupong tuleb ka päriselt check-inis loovutada!
Turvalist reisimist soovides
Ewa-Kaisa
testisõitja