Meil kõigil on omad rääkimata lood ja pole ka Tove Jansson mingi erand. Kuigi tema lugu räägib keegi teine.
Tegelikult pole ma kunagi eriline muumifänn olnud. Astrid Lindgren ja Pipi Pikksukk olid minu cup of tea ja seepärast ei saanud ma nendest ülekaalulistest mürakatest aru hetkeni, mil lugesin Tove lugu.
Sündida perre, kus naine tegeles kunstiga ja saavutas suuremat edu kui abikaasa, oli paras julgus. Aeg, mil naiste loomingut ei peetud iseseisvaks ja neid ei võetud tõsiselt, võis vormida Tove arengut.
„Olin harjunud, et kõik läheb valesti, ja kui korraga kõik ei läinudki, hoolitsesin selle eest ise,“ on Tove öelnud Tuula Karjalaineni raamatus „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“.
Tove isa Viktori skulptorikarjäär oli paljutõotav, aga suurt kunstnikku temast ei saanud. Tollal valitses Soomes Aaltose kultus ja teised jäid tema varju. Auahne mehe jaoks oli see raske ja tülid olid kerged tulema.
“Kas joome kohvi enne või pärast tüli?” tahab ema teada, kui isal on tütrele taas üht-koma-teist öelda. Ja mehel sõnadest puudust pole. Teades isegi, et need on kurjast.
Millegipärast on nii, et teod ununevad, aga sõnad jäävad meid saatma. Kiskudes vahetevahel tekki pealt ja lükates meid ebakindluse sussidesse.
Oh armastus, sina kallis magus mesi! Kes meist ei tea, et armastusel on mitu nägu. Ka autoritaarne isa võib oma last vägagi armastada, aga siiski ei suuda ta seda välja öelda. Toppides väljaütlemata sõnad vöö vahele, lahkudes igavikku.
Stiilne grammofonimuusika. Mõni suudleb ja mõni tantsib. Haavatud aeg haavatud tunnete segus. Rahvas, kes püüab olla vaba emotsioonide mürast. Rahvas, kes püüab üle olla sõja jõledustest.
Kas ma meeldin neile – see on ilmselt iga kunstniku igipõline küsimus.
Mis tuleb pärast? Vastulöögid? Pariis, kuhu ei pääse?
Autoportree. Segapuder elu pooltoonidest. Vihm. Pimedus. Pori.
„Just sellise ilmaga tuleb välja minna“ sõnade saatel jookseb Tove välja vihma kätte.
❤️
Kõrged laed ja maksmata üür. „Kui ma olen kord kuulus ja Pariisis, võite selle kasuga maha müüa,“ lükkab Tove korteri omanikku maaliga koridori.
Stuudio oli elupäevade lõpuni tema identiteet ja tagala. Olles valmis loobuma nii mõnest suhtest, aga mitte stuudiost. Teades, et kõik inimesed peavad oma vead ise ära tegema.
Abielus on mugav olla, aga mina ei abiellu, teadis Tove! Armastades kirglikult ja lõputult. Saades ka sama palju haiget. Kirg, mis kammitseb, paneb varem või hiljem kannatama. Armastust ei saa välja tantsida!
See tuleb üle elada!
Tehes valikuid ja murdes meest ning iseend. Õlad, mis vastuarmastuse all kängus! Villane mantel kaht katkist hinge ühendamas.
Ma armastan Sind
Ja sina Pariisi.
Sõgedalt,
Kirglikult
Pettes ja haavates
Kartes ja kallistades
Hüvasti jättes
Lastes
Draakoni
Lõpuks
Vabadusse…
Elu on imeline ja selle pöördeid tasub uurida. Moraali eluks loome ise ja aeg näitab, kes meie rääkimata lood teistele pajatab. Seni saame näha ja lugeda teiste omi. Pannes nii mõndagi kõrva taha – või mitte!
Teades, et oleme siin elus vaid laenuks!
❤️
„Sära lisan teostele kunagi hiljem!“
(T.Jansson)
NB! Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” raamat on hea ja hariv lugemine.
Ajakiri “Kodu ja Aed” juuni 2014 kajastab põhjalikult T.Janssoni ateljeekodu.
Elamusi soovides
Ewa-Kaisa
kunstis kulgeja