Ja kuidas veel vaadatakse. Nagu niuhti tõmmatakse vaesel suksul paar korda aastas lõuad laiali ja poetakse sinna kogu kupatusega sisse. Uurimaks, mis seal on.
Vahel on küll tunne, et kinke tehakse tegemise pärast. Et saab asja kaelast ära ja ongi kõik.
Ma olen näinud, kuidas püütakse lihtsalt läbi ajada ja viiakse koostööpartneritele oma ettevõtte logoga kruuse ja kopsikuid. Miks peaks keegi tahtma konkurendi kruusist hommikukohvi juua? On täiesti arulage arvata, et siis on kohv maitsvam ja magusam. Mine parem ja osta pudel korralikku konjakit või käsitööšokolaadi, aga ei. Ikka saad jõulude paiku järjekordse Eestis kaunilt pakitud, aga Hiinas lohakalt tehtud asjanduse, ja kops läheb üle maksa.
Klõpsid ja klõpsid, aga lubatud tuld ei tule. Vaatad tulesüütajat, paned selle teiste omasuguste sekka ning võtad köögikapist tuletikud.
Taas on kätte jõudnud aeg võtta välja karp „kingituste“ jaoks, mida tuleb pärast pühi taaskasutuskauplusesse viia.
Aastaid kinkis üks sõber mulle jõuludeks aasta kruuse. Teate küll, ühel aastal madu, teisel aastal mingi-muu-horoskoobi märk. Paar aasta püüdsin viisakas olla, aga siis sai villand. Ütlesin talle otse ja omadega, et kui talle tükikest tumedat šokolaadi enam ei müüda, ärgu kinkigu midagi. Ja kui ta kavatseb järgmisel aastal traditsioone jätkata, on tal üks sõber vähem. 🙂 Jutust saadi aru ja enam pole seda juhtunud. Kuigi jah, ühel aastal saabus riiulil-jalad-lontis-istuv jõuluvana. No tõesti! Arvake ära, kuhu too sell kolis? Loomulikult kauplusesse Sõbralt Sõbrale.
Eelmisel aastal kingiti mehele jõuludeks ilus puidust kast. Panime kasti pidulikult köögilauale ja hakkasime seda avama. Visuaal oli ilus, aga …
Purk “logoga” mett, loodusest korjatud nurmenukud, teada-tuntud järjekordne tuletegija vol.11, glögi ja mingisugune konserv, mis keeldus kastist välja tulemast. Öeldes, et matke või majaga, aga tema sealt ei lahku. Ilmselt oli ilus vineerist „kodu“ talle armsaks saanud. Püüdsin teda kääridega lahkuma aidata, aga tüüp jäi oma otsusele kindlaks.
Vana pioneer teab, et kui ei saa nõuga, tuleb teha jõuga. Keerasin kasti näuhti tagurpidi, aga konserv jäi endale kindlaks. Hoides puusadega kastist kinni. Klopsisin seda vastu lauda ja naer tuli peale. Mõistes, et kingituse saamisest on saanud meie pere ühistegevus. Ilmselt arvas ettevõte, et kui paar on juba 25 aastat koos olnud, peaks neid igal hetkel motiveerima. Ja seda ma ka tegime. Üks hoidis kastist kinni ja teine püüdis konservi kätte saada. Madistasime mis me madistasime, aga lõpuks saime ta kätte. Seda, mis sellest sai, ei mäleta. Küll aga möllu sellega seoses. Selle käigus küsisime mitmel korral, mille kuradi pärast seda kingitust tehti ja kas kordagi ei testitud kasti.
Ilmselt sai ärikingituse müüja üldsegi mitte vähe pappi, aga kas keegi mõtles korra ka kingi saajale?
Kingitud hobuse suhu ei vaadata? Ja kuidas veel vaadatakse! Mina küll vaatan 🙂
Kunstimärkmik “Kunst on elu!” a’ 25,52 €
❤️
Ma saan aru, et elu on üks lõputu ellujäämiskursus, aga aasta aastalt tulesüütajat saada ei viitsi. Isegi siis, kui sinna logo graveeritud. Pigem tellige lahe tikutoos, kus peal ettevõtte ajalooga seotud pilt. Ja palun kontrollige, et tikud toimivad.
Ärikingituse valikul peaks olema rõhk kvaliteedil, mitte kogusel, ja palun püüdke neid eelkõige Euroopast soetada. Seda muidugi juhul, kui tahate ise korralikult palka saada! Mina tellisin parkimiskella siitsamast Eestist ja olen selle üle uhke! Samuti on kunstimärkmik trükitud Tallinna Raamatutrükikojas, prillipuhastuslapid Poolas ja kunstikalender trükikojas Think Print.
Tehke järgi või makske kinni! 🙂
Parkimiskell a’ 5 €.
“Kui aeg takka kiirustab, keera kell tagasi!”
❤️
Ewa-Kaisa
kah kinkija