Kallis Ave!
Ausalt öeldes ei teagi, millest alustada. Aasta tagasi sa lahkusid, ja eht-sinulikult toimus see Kata sünnipäeval.
Mäletad, kui rääkisin sulle sõbranna sünnitama mineku lugu? Kategooriliselt oli tal igasugune sünnitegevus keelatud minu ema surmapäeval, ja nii ta jalad ristis kiirabi ootas, et lapse sünd langeks järgnevale päevale.
Tundub, et teil Kataga sedasorti kokkulepet polnud, aga mida ma sind ikka hurjutan. Eks asjad ole nagu on ja me peame lihtsalt valima Katale uue kuupäeva, mil ta saaks nö uuesti sündida.
Tegelikult pole mul siiani tunnet, et sind pole. Kaheksa pikka aastat olime sinuga kirjasõbrad ja nüüd on aeg sellele joon alla tõmmata.
Talvel oli Ave Vita! maja suletud, aga kevadel on plaan see avada. Kata tegeleb praegu pea murdmisega, kuhu end juurutada. Kas jääda Viljandisse või minna Kärdlasse.
Tõeline kirjandusklassika, kas pole? Minna, ja kuhu minna, on alati küsimus, ole sa Alavainu tütar või mitte.
Nüüd ka sinu juubelist. Kui Kata ajas Kärdlas oma, s.t sinu rida, vaatasin mina Eestis toimuvale näitusele läbi kunsti. Sõitsin 1. oktoobril spetsiaalselt Kärdlasse, et tuustida sinu asjades. Kata andis mulle vabad käed, lugedes enne sõnad peale, et ma kõike ilusasti hoiaksin. Muidugi hoian, kuis siis muidu. Ma olen ju sinu sõber. Vahel oli klomp kurgus ja siis jälle muigasin. Eriti siis, kui avastasin „50:50“ raamatus märkuse „Ära näpi, Ave oma“. Olgem ausad, olin sõnakuulekas ega näppinud.
Küll aga leidsin ühe punase märkmiku, millel kullaga kirjutatud Ave peal, kuhu oled püüdnud ilusa korrektse käekirjaga päevikut pidada.
Rääkides imelikkudest asjadest oma elus…
Ahjaa, Keila näitusega „Ära tee minu pahedest voorusi“ sai nalja ka. Panin selle lemmikfoto sinust, mis Kadri Kõusaare tehtud, veidike nurga taha nö Enn Soosaare poolele ja palusin sul mitte pahandada nurga taga oleku pärast. Ju ma ei olnud eriti veenev, sest hommikul helistati raamatukogust ja öeldi, et Alavainu on seinalt maas ja klaas katki. Hakkasin kõva häälega naerma – tõin uue pildiraami ja palusin sul varjus olek välja kannatada! Ju said aru, et elu pole soovisaade ja tuleb ka endal pingutada, et näitus saaks ilus. Rohkem jamasid polnud ja näitus oli Harju maakonna raamatukogus novembri lõpuni. Õnneks said ka Kata ja Pets seda vaatamas käia.
Avamisele tõi mega-giga-ilusa lillekimbu Mart Siimann isiklikult, panin selle Vano Allsalu maali alla, kuhu see sobis nagu valatud.
Lilli sa ju armastasid! ❤️
Vaatasin seinal olevat Elmar Kitse maali sinust ja mõtlesin elu suhtelisusele. Sellele, kuidas väärtuslik maal muutub hetkega väärtusetuks, kui saaksime valida, kas olla inimese või maaliga.
Ja taas suutsid mind üllatada. Millal sa jõudsid minekuks valmistuda? Kõikidel piltidel on taha kirjutatud, kellele too on pärandatud. Kuigi jah, enda nime ma kummalisel kombel ei tuvastanud, aga see selleks. Samas pole pilte uutele omanikele veel üle antud, sest enne on vaja need üles pildistada. Ikka selleks, et ajalugu saaks talletatud.
Mäletad, kui palusin sind raamatu „50:50“ valmimise aegu, et kirjutaksid oma elust veel ühe? Sellise ausa, rääkides elust ja tunnetest. Lubasin sul aidata kirjutada, aga sina vaid kohmasid, et keda see huvitab.
Mnjaa, kohvikutepäevadel istusin sinu Tiigi tänava saalis ja rääkisin teemal „Kirjad Avele“. Neid, keda see huvitas, jagus. Seega võib mainida, et ka sina ei teadnud kõike, ja nüüd ei saa sa mulle enam vastu vaielda.
Kunagi uurisin sinult, kas sa vahel nutad ka. Vaatamata eitavale vastusele loen, et oled nutnud. Huh, ikkagi inimene, tahaks öelda! Kata arvates nutsid oma nutud ära ja tema sõnul on ka tema sellesse panustanud.
Punase märkmiku sõnul hakkasid imelikke asju märkama siis, kui kohtusid oma poja isaga! Ära muretse, kõigest ma ei kirjuta! Kõik ei ole müügiks ja sõprusega ma ei hangelda.
Ma ei hakka üldse keerutama, et igatsen su järele. Aasta sinuta on võimalik, aga see polnud vabatahtlik valik. Igatahes olen siiralt õnnelik, et olid minu maaletooja Hiiumaale.
Hoian lippu kõrgel ja püüan stiilselt elada väljaminekutest!
Täpselt nagu sina väitsid end tegevat.
Kalli!
Jäägem nooreks ja ilusaks!
NB! Ja huuled olgu värvitud!
❤️
Ewa-Kaisa
Ave sõber
*
Väljavõte punasest raamatust
Siia panen kirja võimalikult kommentaarideta selle, mis mulle huvitav on tundunud – selle, mille kohta ma teiste puhul ütleks „Ma ei usu“.
—
Mitte üks vägi ei suuda mind uskuma panna, et inimene on kõiksuse keskpunkt. Inimene on ikkagi vaid täpes maakera kamaral. „Üleskirjutusi alustan sellepärast, et nad ei ununeks või veel enam selle pärast, et nad oleks alles. Nad – nii nimetan ma oma elu seiku, mida ma seletada ei oska, kuid mida ma siiski omal kohmakal kombel seletada püüan
*
Käisin Saaremaal esinemas. Saabusin Kuivastusse õhtul, oli juba pime. Praamist vasakul hõljus 4-5 suurt punast hõõguvat kera. Neil oleks nagu isegi muster peal olnud. Praamitäis rahvast vahtis lummatult, keegi ei rääkinud. Võimatu oli aru saada, olid need kerad maa või mere kohal ja sedagi, kui kaugel nad olid.
Minu lähedal seisis üks kõrge auastmes sõjaväelane: „Mis see on?“ küsisin vene keeles.
„See…,“ sattus ta segadusse, kuid kogus end kohe. „Need on meie meteoroloogilised zarsid!“.
Rahvas praamil hakkas naerma. Nõutu lummus oli lõhutud.
(Jaanuar või veebruar 1979 või 1980)
*
„Tol hommikul töölt tulles olin meeleheitel: taustaks magamata öö, eriti raske tööhommik (öösel oli tehtud 2 kipsi ja kirurg oli ilmselt purjus olnud, sest kipsitoas – mis minu koristada, olid kõik seinad ja kapid kipsi täis loobitud), tulin 9.30 paiku Kärdla pargist mööda kodu poole ja lasksin pisaratel voolata. Oli imeilus suvehommik. Päike oli veel madalal, õhk kastelõhnane, linnud laulsid. Ja ma mäletan, et ahastasin lausa HÄÄLEGA, hoolimata sellest, et keegi mind kuulda võiks. „Armas Jumal, ütle mida ma pean selle mehega tegema – koos ma temaga enam olla ei suuda, hirm üksinduse ees on aga veelgi suurem. Armas Jumal, saada mulle mingi märk selle kohta, kas ma ajan ta ära või pean teda taluma! Armas Jumal, sina ju tead minu saatust! Saada mulle MÄRK!
Kaks nädalat hiljem selgus, et olen rase…“
(Juuni algus 1980)