Nelja-aastasena sukeldusin enese teadmata kärgpere „imelisse“ maailma. Meid pakiti kokku, tõsteti autole ja olimegi hopsti uues elus.
Kahekorruseline metsavahimaja Vetlas paiknes ühel, laut teisel pool teed. Mingil hetkel hakkas meie õuest „sääreväristajal“ läbi sõitma kummaliselt irvitav kuju. Keegi ei teadnud ta vanust, aga kõik teadsid seda, et talvel käib ta alailma paljajalu. Kodused teadsid ka, et ta nimi on Tuha Juhan. Vähemalt nii ma tollal aru sain.
Mitte kunagi ta ei rääkinud, vaid tegi pigem kummalisi häälitsusi. Nagu oleks loom. Ühel päeval peatas ta „võrri“ ja tuli meie õuele. Ütlesin onule kõva häälega tere, lootuses kuulda vastuteretust. Seda ei tulnud – tüüp põrnitses mind hoopis altkulmu. Tutvustasin end ja uurisin, miks noorhärra Juhan Tuhk mind ei tervita.
Meie ema kasutas selliseid väljendeid nagu noorhärra ja noor daam ja eks ma püüdsin viksi-viisakana võimalikult asjalikuna mõjuda. Olgem ausad, mind vaadati veelgi imelikuma näoga. Jõllitades mind, lõi ta lõpuks pillile hääled sisse ja lahkus. Ilmselt saamata aru, miks ma teda Juhaniks kutsun. Mina aga ei saanud aru, miks ta kohtumisel ei tervita.
Igatahes otsustasin teemaga tegeleda ja tüübile teretamise selgeks õpetada. Kui mu mälu mind ei peta, olin tollal viiene. Ma ei mäleta, kui kaua protsess aega võttis, aga asja sellest sai. Ema küll pärast pragas mu kallal, et oli seda kõike vaja. Kutile hakkas teretamine meeldima ja nii ta mitmeid kordi meie õuest läbi sõitis, karjudes iga kord aina kõvema häälega „Tere!“. Isegi siis, kui kedagi näha polnud.
Targemaks saades tõdesin, et inimene, kelle nimi on Juhan Tuhk, ei pruugi olla tuhajuhan.
Aastaid hiljem olen pidanud paaril korral võhivõõrastele tervitamist õpetama. Vahel on olnud sellega kimpus kolleegid, vahel tuttavate lapsed. Kummalisel kombel arvavad mõned suurte ja tähtsate võsukesed, et sisenemisel tere ütlemine pole neile sobiv tegevus. Loodan südamest, neile ei õpetata kodus valikulist tervitamist.
Kurbusega tuleb tõdeda, et paljude arvates on elementaarne viisakus iganenud väärtus. Vähemalt selline mulje vägisi jääb. Töötan tuttuues hoones, mida kutsutakse targaks majaks. Postkastide juures lehti võttes vuhisevad minust alailma mööda mitmed tipp- ja täppspetsialistid. Kuna harvad on need juhud, mil noored mehed sisenemisel tervitavad, meenuski too Tuha Juhani lugu.
Otsustasin taas sekkuda ja alustada baasõppega. Emadepäeva järgsel päeval tundus see vägagi sobilik tegevus olevat. Mingi minu-poja-vanune-kutt sisenes hoonesse ega teinud minust väljagi. Põhimõtteliselt oli noormees keeletu ja mul tekkis silma nurka selline väike kurat ning mõtlesin alustada töönädalat praktilise poolega. Öeldes talle selge ja kõlava häälega „Tere!“. Kutt vaatas mind üllatunult. Ilmselt kedrates peas kõiki tundmatuid ja tuttavaid naisterahvaid, otsustas ta siiski moka otsast mind vastu teretada. Võtsin ajalehed ja järgnesin talle. Olles täiesti kindel, et ta ei ava mulle ust ega lase mind ette. Ma ei pidanud temas pettuma, sest nii ka läks.
Head kombed!
Foto: S.Tupits
Hakkasin naerma, mispeale noormees vaatas üllatunult minu poole. Uurisin muiates, et kuis nii on juhtunud, et ilusal noormehel on nii koledad kombed. Lisades, et elementaarne viisakus ei tohiks olla kaduv väärtus. Kutt üritas midagi selgitada – a’la ta ei näinud ega teadnud jms. Kõige mesimagusama häälega olin rõõmus, et nüüd ta siis teab. Seda, et sisenemisel on viisakas tervitada ja naistele uksi avada. Kutt vaatas mind ikka päris pikalt. Ilmselt endamisi arutledes, kuidas minusugune on sellesse tarka majja sattunud. Mina muigasin omaette ja otsustasin kuulutada mai üleüldiseks viisakuse kuuks! Mul on kõrini neist unisex-inimestest, kel pole kombeid. Tütarlastest, kes istuvad jalad laiali ja neist, kes ei oska tervitada! Rääkimata viisakuse puudumisest liiklusest.
Kevad on suurpuhastuse aeg ja just nüüd tuleb pühkida tolm kõikidelt põhiväärtuselt. Tervitamine ja hüvasti jätmine peaks olema meil kõigil sees nagu suur ja väike vereringe. Uskuge, seda osatakse hinnata!
Vähemalt mina oskan!
❤️
Kunagi küsisin emalt kuidas ta on rahul oma elatud eluga. Tõeline daam vastas pikalt mõtlemata. “Loomulikult rahul, sest vähestel naistel on eesti kaalukad artistid kätt suudelnud!”. Aasta siis oli 2006. Maailm on muutunud ja tänases ühiskonnas vajaks see selgitusi. Kätt enam ei anta ja veel vähem kiputakse seda suudlema! O tempora, o mores!
❤️
“Käitumine on peegel, milles igaüks näitab oma olemust!”
Johann Wolfgang von Goethe
Ewa-Kaisa
viisakusse uskuja