Maailm on muutunud. Alles eile hüüdis Gretake meile vihaselt “how dare you” ja peale seda ei lennanud ei linnud ega lennukid. Loodetavasti suudab tema PR-meeskond tekkinud olukorraga kiiresti kohaneda ja leida uued teemad, mille nimel piike murda.
Mõned meist vaatasid pika pilguga Gretakese koolist poppi panemist, aga nüüd oleme ka ise koduõppel. Kui enne jaurati kauplustes pidevalt pikkade järjekordade pärast, pole nüüdne e-kaubanduse nädalane ootaeg mingisugune probleem. Kaardipakk on segi löödud ja elatakse e-elu.
Uuenenud maailmas soovisin pojale e-sünnipäeva puhul e-õnne ja andsin üle e-kingituse ehk ei-midagi. Ausalt öeldes olen veidike mures. Lootsin, et kriis puhastab õhku, aga võta näpust. Inimesed on stressis ja vihased. Ühel päeval müksasin Prismas kogemata oma ostukorviga teist. Kui te vaid teaksite, millise sisina osaliseks ma sain. Minust kordades noorem koonukattega naisterahvas oli mu peale nii vihane, et kartsin tema lämbumist. Sajatades maski sisse kes-teab-mida, eemaldus ta kiiresti minust. Kujutan ette, kuidas ta koju jõudes rääkis vihast vahutades minust kui vastutustundetust indiviidist, kes tuleks ühiskonnast isoleerida. Pelgalt seepärast, et olin temaga samal laiuskraadil ega kandnud maski.
Loodan kogu südamest, et maski kandmist ei hakata seadustama. Vastasel korral hakatakse rahva nõudmisel maskist keeldujaid ilmselt Raekoja platsil põletama. Nagu vanasti pandi väidetavale nõiale tuli otsa. Sellisel juhul oleks mina ilmselt üks esimesi praetavaid. Olen kuulnud, et maskist ja kinnastest pole kasu, kui neid kantakse valesti. Teades end kui „nišitoodet“, väldin veakoodi juba eos. Minu puhul oleks ilmselt mask kuklas ja kindad teadagi kus. Tuleb tõdeda, et elu on pööranud end ringi ja näksanud meid usinalt kannikast! Mõnda pole see muutnud, aga kõigil seda õnne pole olnud.
„Käpad, vurrud, saba,“ ütles kunagi kass Matroškin multifilmis „Postiljon Petškin“. Nüüdses elulises dokfilmis näeme lõputuna näivat maskiballi, kus kinnastatud kätega püütakse elada hermeetilist elu. Rahvas ei ole leebunud vaid pigem vastupidi. Häid uudiseid pole või neist ei räägita. Ma tean küll millega elu lõpeb, aga ma ei taha kuulda lõputuid numbreid kadunukest. Ma ei loe enam lehti ega kuula uudiseid. Avastasin, et see pidev andmete uuendamine ei mõjunud mulle hästi. Sain aru, et ma ei taha olla hirmunud õelusekott vaid mina ise. Ma ei sobiks mitte kunagi turvameheks, sest ma ei suuda vaadata igat kauplusse sisenejat kui potensiaalset varast. Mina usun siiani paremasse homsesse ja ootan siiani häid uudiseid. Isegi siis, kui neid tuleb kasvõi ise pro bono kirjutada.
Kuhu on kadunud head uudised?
Romy Schneider & Michel Piccoli “La chanson d’Hélène”
Mäletan siiani milleniumivahetuslikku Prantsusmaad. Kõik olid eclipsi jälgima kogunenud ja tabloidid vahutasid Nostradamuse ennustusest. Uurides kas nüüd ongi kõigel lõpp või lõpu algus. Ajakirjandus rokkis täiega, müües inimestele hirmu ja ebakindlust. Väites, et headus ei müü…
Kevad on käes ja praegusaja kontekstis pole kunagistest aegadest heietamine enam eitede-taatide pärusmaa. Jagatakse nostalgiliselt kunagisi reisilugusid ja rannapilte. Hulpides unistustes ja püüdes kohaneda tekkinud olukorraga.
Kuskil pidid noored mängima uuema aja vene ruletti. Ajades pundi kokku peo pidamiseks, kutsutakse sinna ka mõni viirusega nakatanu. Lootuses haigus noorena läbi põdeda, et siis siirduda välisreisile või kuhu iganes. Heaoluühiskond on segi paisanud adekvaatse mõtlemisvõime. Ilm on sassis, rääkimata aastaaegadest. Talve polnud, suvi on suletud ja sügis mägede taga. Ainuke lootus on pandud jõuluvanale. Äkki suudab tema veel midagi parandada? Äkki peaks talle kirjutama? Küsimaks mida? Inimestele kainet mõistust ja südamesoojust? Või hoopis häid uudiseid?
❤️
Vaatasin imestusega ajakirjade pealkirju ja mõtlesin, et miks ometi ei noppinud keegi üles ilusat uudist ega teinud lugu sellest, kuidas noor lauljatar Lepatriinu annetas oksjonil teenitud tuhat eurot Tallinna Lastehaiglale. Enne aktsiooni käis Lepatriinu esinemas Kanal 2 saates “Õhtu!”, aga millegipärast sellest uudist ei sündinud. Kedagi ei huvitanud üks ilus ja hea tegu. Kurb, kas pole?
Kas tõesti pole headus enam uudis? Kui see nii on, olen vägagi mures.
❤️
Fotod: Tarik Labrighli
Ewa-Kaisa
headusesse uskuja