Viimasel ajal kirjutavad kõik raamatuid. Mõned on uurinud millal minu oma ilmub. Aga millest ma kirjutan? Sellest, kuidas mind sünnitusmajast koju toomiseks Paul Plaki pruuni Pobeda pingile pandi?
Mina seda ei mäleta ja kuulsin seda lugu alles 50 aastat hiljem. Enne olime õega pudeli veini ära joonud ja seega pole ma teksti adekvaatsuses kindel.
Minust pole palju titeea pilte. Ilmselt polnud ma fotogeeniline, meeldib mulle läbi nalja mõelda. Tegelikult olid ajad teised ja hea ongi. Vastasel juhul poleks meil palistatud linikuid ega muud sellist, sest vanavanemad oleksid olnud hõivatud fotode tuunimisega.
Ma olin täiesti tavaline tips, kel töntsid X-jalad miniseeliku alt paistmas ja „rullbiskviit“ keset laupa. Kui olin nädala jooksul visanud sisse paar akent, tehti emale ettepanek mind lasteaiast ära võtta. Ilmselt saigi sel hetkel minu spordipisik pärsitud.
Kasvasin üles metsade vahel ja õppisin enne kooli lugema ja kirjutama. Käisin kasuisaga jahil ja unistasin näha, kuidas jänes kukub. Varakult taipasin, et kõik unistused ei täitu ja nii ei saanud minust ka partisani. Elu oli talutav ja midagi erilist ei juhtunud. Välja arvatud, et vahel sai kassil vurrud ära lõigatud, valgest kukest värviline ja seast sebra tehtud. Need olid lihtsalt loomaaias käigu kõrvalnähud, ei muud.
Olin osav. Noaga lõikasin alati näppu ja polnud õunapuud, kust alla ei sadanud. Ema oli minu pärast tõsiselt mures, sest ma ei käitunud kunagi nagu tütarlaps. Esimesel septembril kooli minnes kukkusin kõhuli ainsasse poriloiku, mis koolimaja ees oli. Mu olid jalas valged põlvikud ja väidetavalt Jaapanist toodud mustad lakk-kingad. Ema kirtsutas nina ja kartis, et sellisena ei saa ma kunagi mehele. Ilmselt oli emal mingi sisekaemus olemas, sest mehele pole ma tõesti saanud. Jumal tänatud, et meest on ikka saadud. 🙂 Kuigi jah, millegipärast tahetakse minuga abielluda alles siis, kui olen suhet lõpetamas. Ilmselt on meie suguvõsa naiste abielulimiit täis, sest ema ja õe peale tuleb rohkem kui kaks abielu ja minule lihtsalt ei jätkunud. See ei takistanud mul taaskasutuspoest ühte lahedat vintage pulmakleiti osta ja selles pilti teha.
Ilusa kleidi kandmiseks pole meest vaja!
Jumal tänatud, et polnud ajad, mil emad-isad järjestasid elusid. Ema oleks mind raudpolt andnud mingile jõukale taluperemehele. Oh, kuidas mind püüti Jaaguga paari panna. Jaagul oli talu, auto, telekas ja magnetofon. Minul aga nina-püsti-oleks ja tühjad pihud. Mind pole kunagi „sebitud“ ja kõikide oluliste meestega oma elus olen tutvunud pidu pidades. Seega ei saa öelda, et alkohol on alati tervisele kahjulik! 🙂
Vahel sain koolis märkusi stiilis „Kaisa kannab ehteid” jms. Ema kirjutas hoogsalt vastuseid, et pole tütardele tõelisi ehteid kätte andnud, ja tegelikult oli tal õigus. Rubiinid hoidis ta oma sõrmede jaoks ja meie pidime piirdume hõbesõrmustega ja mõne prossiga.
Kui õpetaja süüdistas mind alusetult selles, et minu kirjandeid ei kirjuta mina, teatasin õpetaja Kukele kirjandusklassikale kohaselt:„Susi sittugu su silgukarpi“, ja mind saadeti õppealajuhataja juurde. Too teadis tsitaati ja saatis mind tundi tagasi. Seepeale kutsuti ema lastevanemate koosolekule. Ema tuli ja küsis lastevanemate koosolekul kõva häälega, et kui lapsel on matemaatikaga probleeme, miks ei võiks õpetaja Härg lapsi järele aidata. Klass vakatas, sest õpetaja õige perekonnanimi oli Laur. Härg aitas lapsed järjele ja ei pahandanud ega pannud kehvemaid hindeid.
*
Mingil hetkel tahtsin ära. Kodust ja emast eemale. Tundsin, et temaga koos olles jään lõksu. Ta oli selline füürer, et anna kannatust. Mina tahtsin näha milline elu on. Tahtsin naerda ja end tundma õppida. Minna malevasse ja vaadata, mis värk sellega on. Kuna ema oli kategoorilisele selle vastu, tuli malevasse minna salaja.
Ja vastupidiselt ema kartustele, ei jäänud ma malevas lapseootele. Kuigi jah, suur armastus oli mul siis juba olemas , aga tema sai oma lapsed hiljem teise tüdrukuga.
Naljakas on vaadata kunagisi pilte ja kerida elu tagasi. Mõeldes sellele, kuidas aeg lendab! Alles see oli, kui… Eks meil kõigil ole hetki, mil mõtleme, et oleme oma elu valesti elanud. Pole ka mina mingi erand, aga kogu teekond on olnud vajalik selleks, et olla täna see, kes olen. Ärge seda unustage! Head isekeskis heietamist! Ja mine tea, äkki kunagi ilmub ka minu raamat!
❤️
“Elada on lihtsam, kui sa ei valeta endale, kes oled!”
(Rasputin)
Ewa-Kaisa
heietaja