Elu on näidanud, et ilustamisest on saanud rahvuslik spordiala. Nutitelefonid pakuvad filtreid ja peaaegu kõik ajakirjade kaantel olijad „käiakse“ üle. Ikka selleks, et isik oleks vaatajale „söödav“.
Soomes viibides käisin filmi „Helene“ vaatamas. Tsahh, valas põhjanaabrite maalikunstnik Helene Schjerfbeck ämbrist vee põrandale, et saaks puhtas toas maalima hakata. Mustus pühiti kokku, et anda aeg ilule. Just sellisele, mis pesitsemas tegija hinges. Iga kord, kui maalimist alustan, meenub see koht filmist. Kangesti tahaksin samamoodi valada põranda veega üle ja lükata olemasolev praht kühvlile. Sooviga see endast võimalikult kaugele visata.
Kus üldse lõpeb tõde ja algab ilustamine? Miks me seda nii väga vajame?
Vanasti olid paljud asjad rohkem paigas. Berliinis asuva Adloni hotelli eesuksest pääsesid sisse vaid privilegeeritud. Tänapäeval on kaardipakk segi paisatud. Kõigil, kel tahtmist ja raha, võivad seal ööbida või lobby’s kohvitada. Kõike ilustatakse – nii reegleid kui ka inimesi. Ütlus „Inimesed, kes julgevad endale otsa vaadata, peaksid saama auhinna“ paneb mõtlema. Kas me julgeme seda teha ja mis jääb siis, kui me enam ei ilusta? Kui vaatame endile otsa sellisena, nagu oleme.
*
Helene Schjerfbecki (1862–1946) kunstniku karjäär oli pikk. Ta oli imelaps, kes pääses juba 11-aastasena õppima Soome Kunstiühingu joonistuskooli. Paraku takistas tema liikumist lapsepõlves trepilt kukkudes saadud puusavigastus. Kes teab, mis oleks juhtunud tema elus selle vigastuseta. Äkki poleks tema kunsti üldse sündinud? Kas ilus tüdruk oleks abiellunud ja saanud karja lapsi ning pintslitõmbest jäänuks vaid kauge unistus? Aeg oli teine ja naisel oli selles oma koht. Pahatihti vaikiv ja allasurutud. Naise kohus oli alluda. Normidele, olukorrale ja meeste mängudele. Ka siis, kui tegemist oli suure kunstnikuga. Filmi vaadates mõistate, millest on jutt.
Armastusega kahjuks Helenel ei vedanud. Klassikaline armukolmnurk nullis kõik. Olles kena naine, kujundas trauma siiski tema elu. Miks? Kes seda enam teab. Keegi pole avaldanud kirju, mida nad Einar Reuteriga vastastikku kirjutasid. Naise hing on õrn ja pole vahet, mis sajandil haiget saadakse. Kui eluarmastus abiellub teisega, võib saada elu armastuseks hoopis kunst. Kiskudes spaatliga sellelt eri värve esile. Nii nagu Helene seda tegi.
Istusin kinosaalis ja nägu oli pisaraist märg. Kõik oli ehe – olustik ja tunded. Klomp kurgus, tõusin toolilt ja väljusin saalist. Mõeldes filmile ja arutledes selle üle õega.
Algselt lubati, et Helene film jõuab Eesti kinodesse kevadel 2020. Eriolukord tegi aga kõiges korrektiive ja seega soovitan jälgida reklaame! Kui näete, et see film on kinolinale jõudnud, soovitan kindlasti seda vaatama minna. Tegemist on võrratu kunstnikuga, ja samas on paljud filmivõtted Eestiga seotud.
❤️
„Kunstnikud maalivad kunstnikke“ üleskutset nähes otsustasin läheneda sellele Helenele mõeldes. Saades inspiratsiooni tema autoportreest. Lisades sellele teise pildina mehe. Tekitades armukolmnurga, mille valulist hinda teadis vaid Helene.
Paraku ei pääsenud ma oma töödega näitusele. Tean, et tung sinna oli suur. Näituse kuraatori Kai Kaljo sõnul on paljud tema peale seepärast pahased. Pärast kuraatorituuri tänasin teda ja ütlesin, et ka mina püüdsin sinna pääseda. Nägin, kuidas temast käis jõnks läbi. Ilmselt arvas, et taas üks, kes hakkab oma frustratsiooni tema peal välja valama. Hakkasin naerma ja rahustasin, et ma pole pahane.
Sest minu arvates sündis tänu sellele kaks täiesti lahedat akrüülmaali. On need ilusad või mitte, otsustab igaüks ise. Mulle nad meeldivad ja see on kõige tähtsam. Oluline on areng ja enesega rahulolu. Mitte ilustatud tõde, sest seda on liigagi palju!
❤️
“Uurige minu maale. Ütlen seal kõik. Kõik, mida tean ja rohkemgi veel“
H. Schjerfbeck
Ewa-Kaisa
kah vahel ilustaja