„Ei ole hullemat töötajat kui vallaline surfar. Nii kui tuul tõuseb, on ta läinud,“ teeb üks personalijuht nalja. Nali naljaks, aga viimastel aastatel piirab tööandjaid hoopis teine riskigruppi kuuluv tõug – 50 pluss vanuses töötaja.
Tegelikult kuulsin kümmekond aastat tagasi, et mingi jama nende keskealistega on. Tollal ma seda ei uskunud. Selleks, et elus targemaks saada, tuli endal töö kaotada. Ma ei pabistanud, sest kõikjal räägitakse töötajate puudusest. Tegelikult on see jama jutt. Kandideerima hakates avastad, et sind ei taheta. Kord on motivatsioonikiri valesti kirjutatud ja siis pole sul atraktiivset LinkedIn kontot. Tagatipuks oled vana kah veel. Vähemalt mõne arvates.
Tuttav 40 pluss käis töövestlusel. Kõik kuulutuses olevad parameetrid olid täidetud – kõrgharidus ja asjakohane töökogemus. Intervjueerijateks oli kaks verisulis spetsialisti, kes vaatasid teda kui ammu väljasurnud dinosaurust. Lõpuks teatati, et nad ei saa teda palgata, sest kandideerija olevat üleharitud. Tundub, et teemal on käärid sees. Seda, et mingid konsultandid polnud oma ihusilmaga näinud viiskümmend pluss vanuses finantsjuhti, on teema omaette.
Mitmel korral mainitakse, et töökuulutus olevat ideaalse töötaja leidmiseks. Tõesti? Millisest sünnitusmajast neid siis väljastatakse? Saan aru, et mida aeg edasi, seda haavatavamad oleme selle teemaga. Elanikkond vananeb ja nooremaks ei saa meist keegi. Ma ei saa aru, mida siis ikkagi kardetakse 50 pluss palkamisega? Seda, et peate minuvanuseid hommikul kodunt tööle ja tagasi talutama? Lõuna ajal söötma ja pissitama? Ausõna olen kõigega siiani ise hakkama saanud ja usun, et ka teistel pole seda probleemi. Kummalisel kombel on hakanud elukogemus miinust tootma.
Foto: Kaupo Kikkas
Rääkimata ebatervest huumorimeelest. Naisena vanuses alla 40 oled fertiilses eas ehk siis kardab tööandja, et jääd kohe-kohe lapseootele. Saades viiskümmend, oled laksust v-a-n-a. Olgem ausad, aastaid tagasi sain kinga ilmselt terava keele ja paljude muude asjaolude kokkulangemise tagajärjel, mitte vanuse pärast!
Seniajani teadsin, et vanuse lisandumine on asjade loomulik kulg. Nüüd jääb mulje, et tegemist on nakkushaigusega, millel pikk peiteperiood. Kontakti kardetakse ja välditakse juba eos. Vaktsineerimist vanaduse vastu pole, kuigi võiks. Nii armas, kui vaktsiin oleks lausa äpist alla laetav või vähemalt e-poes saadaval.
Ausalt öeldes mõjus kunagine töökaotus mulle värskendavalt. Kõvasti puhastus mõttemaailm ja vaatan elule ning rahale hoopis teise pilguga. Teisalt ei suutnud see mind raamistada ja mugavustsoonis pole ma kunagi nõus tiksuma. Maailm on muutunud, aga üldistada ei tasu. Ma tean vägagi ägedaid pluss-vanuses daame ja härrasmehi, kes teevad silmad ette nii mõnelegi noorele. Seda, kas aja kokkuhoiu mõttes lisada töökuulutusele peenike tekst, et meil pole ruumi 50 pluss meestele ja naistele, on igaühe otsus. Põhiline, et jätkuks sellisel juhul ka julgust oma põhimõtete eest seista!
*
Küsimus „Kas ma arvan end oma vanuses olevat ka tööturul atraktiivne?“ ajab siiani naerma. Et küsijaks oli minust kümme aastat noorem naisterahvas, oli kui kirss tordil. Tõepoolest arvan, et minuvanune on kuldaväärt töötaja. Laps suur ja eluväärtused paigas. Ilmselt ei lenda ka kire ajel pooleks aastaks Maltale, teavitades sellest tööandjat sõnumiga. Miks? Sest minuvanune paneb kogu selle info ikkagi faksi 🙂
❤️
Surfamist soovides
Ewa-Kaisa
kah plussis olija