Paljud ähvardasid katta juulikuise pildi kalendris kinni. Lootuses, et nad ei peaks seda tipsi nägema. Ma ei tea, kas nad ka seda tegid või mitte. Minu seinal on see kalender just sellisena, sest pilt on elust enesest. Oli eelmise aasta suvi Nizza rannas. Päike siras ja logelesime õega päevitustoolidel. Läbi suvise rammestuse oli kuulda, kuidas meie ees päevitav naine nurrub beach-boy’ga mesimagusal häälel.
Tellides kokteile ja nendega kaasnevat. Kiites noormehe muskleid, prantsuse kultuuri ja kõike, mis jäi nende vahele. Sulnis hetk ei kestnud kaua ja järsku valati rand üle rämeda sõimuga. Kõigil vene keele oskajatel oli võimalus kuulda, kuidas seesama “kassike” sõimab maailma kõige vängemate sõnadega oma kallist kaasat.
Otsustasin istukile tõusta ja isiklikult seda keelekümblejat uurida. Avastasin, et hetk tagasi nurruv kiisu oli ropu suuga mahvalda, kelle abielusõrmuse karaadid annaksid valgust ka kõige pimedamal sügisõhtul.
Olgem ausad, mul hakkas kaugel kodus olevast Vasjast südamest kahju. Karjuv ülekohus vajas sekkumist ja seepärast otsustasin proua igaveseks kunsti jäädvustada. Eelkõige hoiatuseks tulevastele põlvedele. Et nad mitte kunagi selliseks ei muutuks. Nii verbaalselt kui visuaalselt.
Kunstikalendrit tehes lubasin kujundajale, et ta võib ise paar-kolm pilti valida. Lubadus on vanem, kui meie ja nii see hoiatav juuli kalendrisse sattus. Igaks petteks panin pildi kodus ka külmiku uksele. Ikka selleks, et päikest võttes ei libastuks! 🙂
Aasta 2019 kunstikalender on veebis nähtav:
https://issuu.com/ewa-kaisaplakk/docs/kalender_2019_a3_3mm_uus
Ja järgmise aasta kunstikalender on valmimas!
Päikeselisi päevi soovides
Ewa-Kaisa
puhkuse-usku olija