Ma ei tea, miks see film mind välja valis. Oli see alateadlik või pealkirjast tingitud, mine sa võta kinni. Igatahes otsustasin üle pika aja taas kinno minna.
Artise saal oli pooltühi ehk täpselt nagu praegune olukord võimaldab. Põhiliselt naised, vaid üksik meeshing nende keskel. Tegemist oli Sally Potteri uue filmi “Käimata teed” esilinastusega, mida juhatas sisse ajakirja “SÄDE” peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja. Film räägib filmi tegija enda kogemustest selle teemaga. Olles ühel hetkel silmitsi tõsiasjaga, et on aeg hakata lähedase hooldajaks.
Mälu. Kõik ja mitte midagi.
Ainiti pilguga mees selili voodis. Mõtted, mida keegi ei tea. Mineviku ja oleviku põimumised, rong vuhisemas akna taga. Uksekell ja telefon helisemas vahetpidamata. Keegi on mures, ainult voodis olija seda ei tea. Teda ei sega miski, ei hääled ega elu. Või siiski.
Ukse avanemine ja pisarad. Mitmeid kordi küsitud „mäletad?“.
Isa vaatab tütart, teadmata, kes too on. Mäletamata end ja oma olemist.
Dementsus…
Äng ja tema variatsioonid. Nägemused. Many thing. Everything… Mis teeb inimesest inimese? Mis on tõene, mis mitte?
Kuhu kaob üldse mälu ja millal hakkab ta teele minema? Jättes meile käimata teed ja kustunud hetked ning sähvatused.
Minemised ja tulemised, mida keegi ei tea…
Millised on märgid ja kust saab kõik alguse?
Lihtne korter, asjadest üleujutamata elu. Üks elust väsinud paar. Oskamata olla.
Maja trepil istuv naine, kel silmis mure ja ahastus. Saamata aru MIKS.
Oh, kui vaid saaks valida! Koostades elu nagu ostunimekirja. Võttes tolle ja selle ning jättes välja need…
Ma ei taha sellist rada.
Ei taha olla ohtlik endale ja teistele.
Ei taha, et minust saab probleem.
Tahan, et saaksin end ise vajadusel „välja kirjutada“, aga kes seda küsib.
Kummalisel kombel ei tundunud tütre roll mulle usutav. Ma ei näinud elu tema silmades. Need polnud tõesed. Neis polnud viha, ahastust, lootusetust. Ta oli selleks liiga puhas, et olla tõsi. Kuigi küsimusi ta tekitas. Saamata aru, kas ta elas unistustes või oli see hoopis miraaž.
Küsides, „miks keegi teda nimega ei kutsu, nagu teda poleks siin“ eiras ta tõsiasja, et isast oli saanud diagnoos. Isa ei olnud enam siin ega seal. Oli mälestus ja probleem ning see pani mõtlema.
Juukseid nuusutav mees oli mineviku värelus, mitte isa. Isa oli lahkunud oma unistuste radadele. Teadmata ise seal viibimist.
Või oli see mäng? Kui, siis ära tee nii. Saad ise haiget ja kaotad mängu.
Täpselt nagu juhtus ühe vana ja väsinud mehega, kes ohverdas raamatu nimel tütre. Kui ohverdas. Nii palju küsimusi ja veel vähem vastuseid.
Mine tea, oli see hoopis päev, mille jooksul mängiti head haldjat, kaotades töö ja lootuse. Igatsedes seda, keda pole…
Not Alone – Song for Alzheimers by Harry Gardner
❤️
Kummalisel kombel tahtis filmi levitaja VLG Filmid OÜ pärast filmi sellest rääkida. See pole film, pärast mida kipud lobisema. Pigem on vaikus, lainete laksumised ja mälestused. Ja lootus, et minuga nii ei juhtu.
„Kui ei taha, siis ei pea,“ sosistas lausekatkend. Või oli see hoopis tütar. Mida ei pea? Elama? Kannatama? Hooldama? Vihkama? Armastama? Lootma? Käima radadel, millest pole pääsu?
I want to go home…
Õlimaal 2009, erakogu
Kus see on? Kas unustusel on üldse kodu?
Ja kui, siis milline see on?
Ewa-Kaisa
mõtiskluse ja lootuse teel