Ajaga on, nagu on. Kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga mõni on toimekam, kui teine. Jõudes kõikjale, tehes vahel võimatuna näivat. Ameeriklastele meeldib toonitada, et aeg on raha. Kellele siis raha ei meeldi, aga ikkagi on küsimuste küsimus, kuidas ajal silma peal hoida. Rääkimata selle väärtuslikust kasutamisest.
Kunagi ammu olin tööl Peugeot’ keskuses. Istusin laua taga ja vaatasin unelevalt aknast välja ning jälgisin maanduma hakkavat lennukit. Saatsin teraslindu pilguga, kui järsku jõudis kohale, et just nüüd ja praegu maandub klient, kellel polegi autot lennujaamas ootamas. Tormasin ahvikiirusel autot viima ja tajusin, et nüüd on aeg. Minna ja osta kalender, et saaksin kõik vajaliku üles märkida. Sellest hetkest alates on nahast kaantega kalendermärkmik minu hea kaaslane. Päevaga lehel ja puha, et oleks ruumi kõige jaoks. Nii esmaspäevase kaalunumbri, kui ka lahedate tsitaatide tarbeks! Ikka selleks, et tähtsad asjad ei ununeks.
Paar aastat tagasi aga hakati uurima, millal ilmub minu kunstikalender. Ja nii see tänu “televaatajate” soovile ka sündis. Kvaliteetsel Rives Tradition Natural White 250 gr paberil, formaadis A3. Ettetellimisega ja piiratud koguses. Esimesed kaks olid veidike konarliku käekirjaga, sest mul polnud kogemust. Nüüdseks on struktuur paigas, mis annab puhtuse ja läbimõelduse. Kõigepealt lõikan paberid õigesse mõõtu, siis teen valmis paraja portsu akvarelle ja hakkan valima. Ideid ammutan nii vanadest ajakirjadest kui elust enesest! Maailmas on niipalju pilte ja alati ei peagi kõike ise aretama. Nopin üles mõni vana vintage-kaardi ja annan talle uue elu! Taaskasutus on popp, isegi kunstis! Vähemalt minu arvates.
Kui kõik valmis, marsin väljavalitutega trükikotta, et need korralikult ja kvaliteetselt sisse skännida. Seejärel tuleb kogu algmaterjal saata kujundajale. Ma oskan küll oma vaimusilmas näha lõpptulemust, aga siiski jääb InDesign’i kursusel käimisest väheks. Selleks, et asi kvaliteetne oleks, on hea tunda oma ala asjatundjat! Õnneks on minul hea kujundaja olemas!
Kunstikalendrer 2019:
https://issuu.com/ewa-kaisaplakk/docs/kalender_2019
Teadupärast olevat vanim säilinud eestikeelne kalender aastast 1732, trükitud Tallinnas baltisakslase J. Köhleri trükikojas. Vaevalt, et minu kunstikalendrist kunagi rariteet saab, aga ikkagi on vinge, et minu kunstikalendri lehti raamitakse nii siin Eestis, kui kaugel Siberis. Itaaliast, Ungarist, Soomest rääkimata.
Taas on aeg nii kaugel, et tuleb asuda järgmise aasta kalendri tegemisele. Kui tahan seda kuhugi kunstipoodi pakkuda, siis peab kalender valmis olema juba septembri alguseks. Seega tuleb aega võtta ja asuda tööle! Oh, oleks vaid seda tarkust, et ajaga midagi tarka teha! 🙂
Kohtumiseni nädala pärast kolmapäeval!
Ewa-Kaisa
kunstikalendri tegija aastast 2016