Mida mina ka tehnikast tean. Kui see just pole Legodega seotud 🙂 Ausalt öeldes olen siiani veendunud, et parim kohv on puupliidil tavalise kannuga keedetud ja nutitelefoni imelisse maailma sukeldusin paar aastat tagasi tänu tööandja järjepidevusele.
Enne seda olin 49 eurot maksva Nokia mutitelefoni uhke omanik. Mul pole midagi selle vastu, et ajaga ühte jalga käia, aga pelgasin nutijoovet ja sellest tekkivat sõltuvust. Olgem ausad, ega ma sellega eriti puusse pannud ka.
Olen sünnilt maalaps ja meie peres oli 2-3 taluhobust, kellega tehti suuremad põllu- ja heinatööd ning nendega käidi ka meil bussi peal vastas. Teadsin, et kui hobused vanaks jäävad, viiakse nad rebastele. Arusaamatuks jäi, kuidas hobune, kes enam tööd teha ei jõua, jaksab rebastega mängida 🙂
Kui meil juba veidike kobedamalt hakkas minema, soetas kasuisa motika K-750M. Külgkorviga ja puha. Vanamoodne munakiiver peas, sai mööda Harjumaad ringi vuhatud. Omavahel öeldes oli vahel ka piinlik, aga rohkemaks polnud meie pere võimeline.
*
Keskkoolis läksid kõik pöördesse, kui tekkis õhkõrn võimalus autojuhiluba saada. Klass tehti pooleks ja mind suunati kokandustundi. Ausalt öeldes muid võimalusi polnud. Kuigi jah, kokkamine jättis mind täiega külmaks ja tunnis vajalikest toorainetest võtsin heal juhul kaasa vaid pooled. Kui buberti tegemise käigus läks munadega midagi nihu, valasime kogu kupatuse süüdimatult aknast välja. Paraku nii õnnetult, et kellelegi kaela ja jama-oli-oi-kui -palju. Püüdsime õpetajale selgitada, et mõtlesime talvisel ajal lindude peale, aga uskus ta meid jee!
*
90ndate alguses otsustasime siiski sõbrannaga autokooli minna. Paljud „maakad“ panid tollal auto lennujaama parklasse, sest linnas keegi naljalt sõita ei julgenud. Meie seda teha ei kavatsenud ja panime ajalehte Soov kuulutuse. Enamik vastuseid olid õhtu veetmise võimalustega. Isegi paar politseinikku tahtsid meile operatiivauto roolis Raekoja platsil öisel ajal õppetunde anda. Asi tundus kahtlane ja alles pärast klausli lisamist, et me ei otsi seiklusi ega paku ka intiimteenuseid, läks pilt klaarimaks. Päevani, mil helistas Paks Max, kes andis meile teada Kadrioru trammide lõpp-peatuses oma autokoolireeglid:
1) Aukudest läbi sõites on trahv üks longero (long-drink).
2) Nii kaua, kui pole juhiluba, mida ära anda, tuleb STOPP märgi ees peatuda
3) Kasvatada paks nahk ja istuda roolis mugavalt
Boksi tagurdamist õpetas ta meile tõeliselt stiilselt. Praeguse Kalevi ujula ees oli ühel pool üks Mersu ja teisel pool teine ning nahk seljas higine, tagurdasid „null-seitset“ boksi. Raha uhkete masinate kinnitagumiseks polnud ja seega tuli vigu vältida. Vahel pidime kihutama linnas 90 km tunnis, sest Max tahtis minna kiiresti kesklinnast Mustamäele Kännu Kukke kohvi jooma. Tegelikult ikka meid näitama, nagu ta pärast mainis. Oli suvine miniseelikute aeg ja seda ei saanud talle pahaks panna. Juhiloa sain kätte ja trahvi maksin Maxile kolm longerot.
Siis saabus meie perre elu esimene auto. Punane pisike Ford Siesta oli Soomest toodud ehtne naisteauto. Õde mäletab siiani, kuidas noore juhi (nimesid nimetamata) roolitav „murdja“ tõstis kurvis kaks jalga õhku. Õnneks siis õnnelikult. Pärast seda tuli valge Fiat Ritmo ning lahkuminek selle omanikust.
Sattudes tööle Kadaka teele, Alexela eelkäija tütarettevõttesse, sain täielikud autoristsed. Iga päev eri autod ja kui mõni auto hakkas kummalisi hääli tegema, käskis ülemus muusika kõvemaks panna ning mitte tühja-tähja pärast muretseda. Õnneks on ikka nii vähe vaja ja vahel piisab teadmisest, et Tallinn-Keila marsruudil on võimalik akna vahel suisel ajal sukkpükse kuivatada 🙂
Leevi and the Leavings – Onneliset
Aastatel 1997-2008 käisin permanentselt Peugeot’ga, ja kui Kommest Auto pakkis end kokku zip-failiks, oli aeg osta oma auto. Kuna mul polnud eelnevat juhi-ajalugu, keevitas kindlustus poliisile algaja koefitsiendi. Kui auto mahakandmisele sõideti, otsustas mees üllatada. Öeldes, et tahab mulle auto osta. Haistsin halba, sest kunagi tahtis ta mulle salatirohelise automaatkäigukastiga 206 CC osta. Minul, kel kurgumandlid opereeritud, on tõesti hea cabrio-tuules tuulduda.
Ütlesin, et ma ei taha punast ega valget autot. Tüüp hakkas naerma, sest just need värvid olid valikus. Otsustasin mitte pirtsutada ja proovisõidu ära teha. Katuseaken ja nahksisu, anna kannatust! Ma lähen parema meelega spa’sse kui aelen tagaistmel ja imetlen taevast. Auto on minu jaoks tarbeese ja ma pean julgema sinna toppida oma maalid ning nahksisuga GT jäi soetamata. Mees teatas, et kui tema leiud välja vilistati, pean endale ise auto valima ja seda ise ka finantseerima. Soovitasin tal õrna naisterahvast mitte ähvardada, vaid nautida seda, et tal on võimalus minu arveid tasuda.
Ühel päeval helistas kunagine hea kolleeg ja teatas, et nende esinduse pesulasse olla sõitnud sisse “minu” auto. Pill läks küll nupust käima, aga proovisõitu teha polnud võimalik, sest platsil ruumi polnud. Loogika ütles, et kui autoga sõideti pesulasse, saab sellega ka sealt välja sõita, ja ega ma eksinud. Igaks petteks saatsin ka mehe kaupa hindama. Noh, et ta tunneks end protsessis ikka kaasatuna. Samuti lubasin tal suuremeelselt osaleda autoostus.
Pärast müügijuht teatas, et ta pole oma 14-aastase karjääri jooksul veel näinud klienti, kellega ostutehing võtab aega veerand tundi. Vastasin, et ega mul polnud enne autot vaja kah! Otsisin väikese pudeli vahuveini, valasin pärast tehingut ratastele ja sõitsin salongist välja.
❤️
Olen kuulnud, et seitsmesajase Mersu istmel olevat parem nutta, aga usun siiski, et kurbuspisarad teevad ühtviisi haiget ükskõik millise auto pardal viibides. Ole sa siis tehnikainimene või mitte!
Kuniks elu!
Ewa-Kaisa
vahel ka tehnika sõber