Aastal 2017 leitakse Harjumaal Kosel ühest abihoonest maal. Teos on kehvas seisus, et mitte öelda rääbakas. Aastaarv sellel tundub olevat 1956. Majaperemees Kaupo Kotkas võiks selle lihtsalt lõkkesse loopida, aga ta ei tee seda, vaid lööb arvutisse maalilt leitud signeeringu.
“Kurku tõusis klimp ja silm läks märjaks, kui selle maali kätte sain,” tunnistab Ewa-Kaisa, Elmar Plaki tütar. “Suurt kunstiväärtust sellel pole,” räägib Ewa-Kaisa oma Taadu maalitud kauni kasepuuga pildist. “Aga minule, kel polnud isast mitte ühtegi maali, on see hindamatu väärtusega.”
Praegu Keilas elav Ewa-Kaisa on sündinud Kosel ja see on talle hästi armas koht senini. “Kahjuks ma ei tea ema ja isa tutvumislugu, sest tollal nendest asjadest ei räägitud. Tean vaid, et kuna isa oli tollal abielus, vaadati nende suhtele viltu. Siis abiellus ta emaga, ehitasid maja Kosele Aasumäele ja said kolm last. Paraku ilusat muinaslugu sellest liidust ei sündinud”, meenutab Ewa-Kaisa.
“Mu isa Elmar (Taadu) oli harrastuskunstnik ja Ewa-Kaisa mäletab lapsepõlvekodust õlivärvide lõhna ning enda meelest ka seda, et veranda laes oli suur maal. Aga viimases pole ta kindel, sest mälu võib olla petlik. Kuus aastat vanemal õel on Taadust rohkem mälestusi. Õde mäletab ka seda, kui ta Taaduga Karja Keldris käis. Juba tollal toodi seal lastele ninaesiseks head ja paremat. 🙂
“Isa oli napsu- ja naljamees, kellele kahjuks polnud antud pereõnne,” arutleb Ewa-Kaisa. Vanemate pulmapiltigi pole ta kunagi näinud, sest emal oli olnud imeline oskus nii-öelda sahtlisse pandud eluseigad täielikult ära unustada, nagu neid poleks olnudki olemas.
Elmar Plakk (1911-1989)
“Tänapäeval on see peen psühholoogia, kuidas lahutada nii, et asjaosalised võimalikult vähe haiget saaks,” tõdeb Ewa-Kaisa. “Vanasti otsustasid vanemad jõupositsioonilt ära. Meid lihtsalt koliti Koselt ära ja oligi kõik.”
Nii ongi tema elu esimesi mälupilte hetk, kui ta istub veoautokabiinis. “Seda, et hakkasime sõitma meie uude koju, sain alles hiljem teada. Kosele jäi meie eelmine elu ja pool maja, mille ema hiljem müüs maha.”
Ewa-Kaisa kasvas üles kasuisaga (Issu), kes õpetas tüdruku lugema ja kirjutama. “Issuga käisime koos jahil ja metsa tegemas, aga Taaduga jäime kahjuks võõraks. Viimast korda kohtusime Taaduga, kui olin kümne- või üheteistkümneaastane,” meenutab ta.
*
Noorena on igaühel oma eluga palju tegemist ja eks igaks asjaks ole ka oma aeg. “Mulle on alati meeldinud joonistamine ja täiskasvanuna alustasin maalimist. Ma ei tea, kas need geenid on mul isalt või emalt, kes oli samuti hea stiilitunnetusega, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkad mõtlema, kes sa oled ja kus on su juured,” ütleb ta. “Õde mäletab, et ka Taadu kasutas palju sinist värvi, mida teen ka mina.”
Ewa-Kaisa Plakk’i esimene isikunäitus toimus mais 2009 Kose raamatukogus ja neid on ajaga kogunenud üle kümne. “Oma näitusi tehes mõtlen alati ka isale. Loomulikult tahtsin, et mul oleks kodus tema maal ja tundub, et igatsesin selle pildi lõpuks välja”. Oktoobris 2017 sai maal tänu restaureerimisele SA Eesti Vabaõhumuuseum Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut maali, puidu ja metalli konserveerimise osakonnas uue ja uhke näo.
Foto: Kätlin Kalmus
Paunküla vanadekodust, kus isa oma elu lõpusirgel elas, öeldi, et neil tema maale pole. 2009. aastal pani Ewa-Kaisa kuulutuse Kose valla lehte ja igaks juhuks sisestas ka geni.com portaali teate, et otsib kontakte inimestega, kellel on Elmar Plaki (1911-1989) maale. Sealtkaudu võttiski ühendust Kaupo Kotkas ja ma olen talle selle eest jäägitult tänulik.
Taadu maalid
19. juulil 2017 postitas Kose vald Ewa-Kaisa loo ja otsimispalve oma Facebooki lehel. Seda jagati palju kordi ja hakkasid saabuma huvitavad teated. Tänu sellele tean, et kaks minu isa maali elavad Lääne-Virumaal. Paraku on omanikul nendega oma lugu ja seepärast pole võimalik neid endale saada. Olen kuulnud, et 1950ndatel olid Kose söökla avamisel seintel Elmar Plaki maalid, aga kuhu need jõudnud on, ei tea. Arvata võib, et Taadu maale on Kosel ja Paunkülas veel omajagu. Isa võis oma piltidega päris palju vahetuskaupa teha. Kuid kui palju on nendel inimestel järeltulijaid, kes ei pea neid prügiks, seda ma ei tea.
Tänaseks on leitud maal taastatud ja tänu 2018 aastal Kose Raamatukogus toimunud näitusele õnnestus veel üks maalivahetus teostada. Ilmselt tuleb ka see restaureerimisele viia, aga siin see on:
Elmar Plakk, õlimaal “Kose”
Kui aga kellegi kodus leidub veel Elm Plakk signatuuriga maale, võib julgesti minuga ühendust võtta. Samuti huvitavad mind lood ja fotod, mis puudutavad Elmar Plakk’i (1911-1989) elu. Ta elas elu lõpusirgel Paunküla vanadekodus ja teadupärast maalis elupäevade lõpuni. Seega peaks loomingut jaguma.
*
Originaaltekst “Mitte ainult üks maal, vaid ka killuke isa elust” ilmus Piret Laanepere sulest ajakirjas Tiiu (oktoober 2017).
❤️
Ewa-Kaisa
Taadut mäletades