Vahel olen kimbatuses, sest aja jooksul on kogunenud igasugu kraami. Kunstituba on tõeline aardelaegas. Fotod, dokumendid, kõned, kirjad jne. Mõned on pärit eelmisest sajandist ja see tekitab aukartust. Teadmata, kuidas ja kust alustada.
Järjekordse inventuuri ajal, kui leian taas Kose sanatooriumi ajalugu puudutava kirja, otsustan alustada. Kose on minule oluline koht. Olen seal sündinud ja elanud ning mul on omad kokkupuuted “sanakaga“. Tundub kuidagi kohatu jätta see kiri karbi põhja lebama ja seepärast kirjutan selle ümber. Kirjapilt jäi põhimõtteliselt muutmata ja kellele kiri on saadetud, pole teada. Ajalugu puudutav osa on aga selline:
„1966.a. algul vapustas esimene tõuge 175 voodikohalise Pühajärve Kopsutuberkuloosi Sanatooriumi aluseid. Nimelt pani nii ülemuste kui ka alluvate poolt hinnatud ja ravialuste poolt armastatud kauaaegne peaarst Siiri Lepp oma ameti maha! Selleks, et asuda veel ehitamisel oleva, tulevase Kose Kopsutuberkuloosi Sanatooriumi peaarsti ametikohale.
Pühajärve sanatooriumi juhtimise võttis oma kätte tema abikaasa, osakonnajuhataja Hamilkar Lepp. Et nende väikesed lapsed jäid isa juurde Otepääle, sõitis värske Kose sanatooriumi juht igal nädalavahetusel oma perekonna juurde. Vahemaa Kose ja Otepää vahel on ca 200 km. Kuna bussiliiklus noil aastail oli küllaltki hõre, tuli tal kasutada juhuslikke sõiduvahendeid. Kord sattus dr Lepp koerapüüdjate autosse ja sõitis koos koertega Tartuni.
*
Vähehaaval levisid kuuldused eelseisvast Pühajärve sanatooriumi likvideerimisest. Meditsiiniline personal hakkas tasapisi uusi töökohti otsima. Sügisel, kui Kose vastvalminud sanatooriumihoone vajas sisustamist, toimus Pühajärvel taas juhtide vahetus: Kosele sõitis Hamilkar Lepp ja Pühajärve sanatooriumi peaarstiks sai senine osakonnajuhataja Maie Kivi.
Sügisel lahkus Pühajärvelt ka vanemõde Linda Urbanik, et uues avatavas Kose sanatooriumis asuda samale ametikohale. Et Pühajärve sanatoorium pidi ikka edasi töötama ja endise arvu ravialuseid vastu võtma, asetas personali hulgaline lahkumine allesjäänud töötajad raskesse seisukorda.
Detsembri keskel 1966 saabus Tervishoiuministri käskkiri „Pühajärve Tuberkuloosi Sanatooriumi likvideerida 01.01.1967.a. – õigusjärglaseks jääb Kose Kopsutuberkuloosi Sanatoorium“.
Kose ja Narva-Jõesuu sanatooriumite hooned on äravahetamiseni sarnased
Viimaste ravialuste lahkumine oli ettenähtud detsembri lõpupäevadel ja personali töölt vabastamine pidi samuti toimuma 1. jaanuarist 1967.a.
Paarinädalane pikendus anti mõningaile töötajaile: peaarstile, vanemraamatupidajale, õde-perenaisele, laohoidjale. Nemad pidid selle ajaga kindlustama sanatooriumi varade: kõva-ja pehmeinventari, aparatuuri, raamatukogu, arhiivi jne väljaandmise, arvestamise ja äravedamise. Varad jaotati mitmete tuberkuloosiraviasutuste vahel ära. Uuemad ja hinnalisemad esemed, maalid, vaibad, arhiiv ning erikorralduse põhjal isegi puhastuskaltsud läksid Kosele. Rohkem kasutusel olnud inventari pärast tuli palju vaidlemist, sest ükski asutus neid ei tahtnud. Kõik nõudsid uusi asju, aga midagi kasutamiskõlbmatuks tunnistada kõrgemalseisva asutuse esindaja ei lubanud.
Kahenädalase lõpuspurdi ajal polnud vähestel allesjäänud töötajail öö-ega päevarahu, sest töömaht oli väga suur ja aega selle teostamiseks liiga vähe. Õnneks halastas viimaks neile vähestele likvideerijatele asutus, kellele sanatooriumi hooned pidi üle antama ehk Ametiühingute Kuurortide Valitsus. Nemad andsid omalt poolt töötajaid lisaks ja tänu sellele sai Tervishoiuministri käskkiri õigeaegselt ning määratud ajal täidetud. Peale 17 aastast tegutsemist lakkas Pühajärve Tuberkuloosi Sanatoorium olemast.
Viimaste Pühajärvelt tulijatena asusid Kosel tööle veel füsioteraapia õde Helju Laak ja tööravi instruktor Rein Adamson koos abikaasa Aunega.
Kose sanatooriumi sissesõidutee ääres kasvav tamm toodi kohale Pühajärve kaldalt ning istutati kasvupaika Pühajärve sanatooriumi viimase peaarsti Maie Kivi ja sama asutuse aiabrigadiri Villem Susi poolt 1966.a. sügisel.
Elu on õigustanud kunagise Pühajärve Tuberkuloosi Sanatooriumi likvideerimist, sest tema asemele kerkinud 250-ne kohaline puhkekodu on tänaseks vabariigi eelistatuim ja tunnustatuim ” sõnadega lõpeb kiri 2. veebruarist 1984. Selle kirja on kirjutanud L.Lambakahar – pensionär, Pühajärve sanatooriumi vanemraamatupidaja aastail 1949-1966.
*
Minu ema Aita Tammeleht töötas Kose Kopsutuberkuloosi Sanatooriumis kultuuriinstruktorina aastast 1968. Loen tema poolt korralikult kirjutusmasinal trükitud paberilt:
“Suurim tervishoiuasutus Kosel on Vabariiklik Kose Tuberkuloosi Sanatoorium. Avati 25. mail 1966.a. ja hoonete üldmaksumus oli 835 161.- rubla. Esimene ravialune oli Eduard Kannusaar.
Youtube: Kosmikud – Sügis sanatooriumis
Peaarstid: Siiri Lepp, kes tulles Pühajärvelt, töötas Kosel aastani 1968. Edasised peaarstid olid: Theodor Sikkar, Õie Kaaver, Endla Purre, Leo Praks, dr Aavo Raitar, Aleksander Ojaveer, Asta Kaelas ja dr Silver Saarik.
Vanemõed: Linda Urbanik, Linda Keel, Lea Tilga ja Helgi Nokkur.
NB! Kui peaksite leidma oma vanemate asjade hulgast dokumente-pilte, soovitan nendega tutvuda! Kunagi ei või teada, millega on tegu! Sest igal lool on oma lugu! Kordades mõtekam on istuda fotoalbumiga veel elava ema-isa, vanaema-vanaisa kõrvale ja uurida neilt, kes on pildil. Kirjutades üles kõik, mida nad mäletavad, et saaksite sellest rääkida!
Sanatooriumi rahvas Vargamäel
❤️
Toredaid avastusi soovides
Ewa-Kaisa
lugudesse uskuja