„Arm on üürike, sõprus on püsiv,“ lubab Ave Alavainu kõigi aegade ilusamas sõbraluules. Tegelikult pole mitte miski siin ilmas püsiv. Ka sõprus mitte.

Kõik on ajas muutuv, kus olnust saab minevik ja tulevikust unistus. Omades imelist oskust mitte hinnata olevikku. Seda, mis olemas nüüd ja praegu.

Ühes saates räägiti tõelisest sõprusest. Naljaviluks uurisin sõbrannalt, millised sõbrad meie tema arvates oleme. Vaikushetkest oleksin pidanud nii mõndagi välja lugema.

“Sa oled mulle parem sõber, kui mina sulle”, vastuse peale muigasin ega võtnud seda tõe pähe.

Paraku oli kell käima löödud ja kurbmäng alanud ning järsku oligi kõik muutunud. Minu elu esimesse pop-up galeriisse tal asja polnud ja sünnipäeval jooksis korra meilt läbi ning läinud ta oligi. Lugesin mulle saadetud sõnumist, et talle käib kõik närvidele. Kummalisel kombel kuulusin ka mina sinna kategooriasse. 🙂

Hakkasin endas sobrama ja põhjust otsima. Mõeldes, mida valesti tegin või ütlesin. Olin hämmingus, aga välja ei mõelnud. Õde on öelnud, et arusaamine ei ole kohustuslik ja eks ma sellele ka tuginesin.

Me kõik oleme erinevad, ja kui sõber on sõprusest väsinud, tuleb ka selle teadmisega edasi elada.

Taandusin. Istudes üksinda saunas ja mõeldes elule ja sellele, mis oli.  Ei saa salata, kurb oli, aga inimene harjub kõigega.

Ka mõttega, et sõprus saab otsa.

Saamata aru miks.

Õnneks parandab aeg haavad. Isegi, kui need on sõprusest tekkinud.

Kõndima minnes kohtume juhuslikult. Seistes tema ees nagu katkise tiivaga lind, kõõksun nutta. Teades, et see on hüvastijätt.

Tunnen, et tal on ebamugav. Kuigi ei peaks. See on tema otsus, ja ju see ongi õige. Olla suhtes, mis sulle midagi ei paku, pole õige.

Isegi, kui see on sõbrasuhe.

Elu on täis valikuid ja hea, kui teeme neid ise. Ma ei ole ta peale pahane. Pigem vastupidi – olen tänulik sõpruses oldud aja ja aususe eest!

Deer Tick – Goodbye, Dear Friend

❤️

Sõprus on imeline asi ja seda ei saa osta ega kinkida. Samuti ei saa sellest puhkust võtta. Sõprus on kompromissitu ja seal ei peaks võtma

järjekorranumbrit, et jutule pääseda. Sõprus on mured ja rõõmud.  Sõprus on kõik!

Või mitte midagi.

Vastasel juhul pole see sõprus. Vähemalt minu arvates!

Hoidke endid ja olge(m) ausad!

❤️

Sõprus ei küsi, kui palju Sa kaalud,
oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber, katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi – kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb targu, kui Su ihu on nõder.
Ta ei küsi kui pruut:”Kas olen Sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab Su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein – kui vanem, siis parem.
Arm on nii üürike. Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll TÄNA ei küsi.
/Ave Alavainu/

 

 

Ewa-Kaisa

sõprusele mõeldes