«Tegelikult pole sa nii tore, kui väidad end olevat!» sisistab üks mees mulle üle laua. Ma pole teda kunagi varem näinud, aga ikkagi suutsin tal karva kapitaalset turri ajada.

Kõik see toimus kunagistel kohvikutepäevadel Hiiumaal. Tiksusime kolmekesi ühest kohvikust teise ja kulgesime läbi imeilusa Hiiumaa viimasesse peatuspunkti. Sadamas oli kaetud pikk laud ja selle ümber veetis mõnusalt aega paarkümmend inimest.

Kõigil tulijail paluti end tutvustada. No mida sa ikka oskad kosta? Istusin laua äärde sõnadega, et olen üks tore inimene. Ega ju hakka meeldivat seltskonda oma elulooga koormama? Tundus, et kõik jäid sellega rahule, aga võta näpust.

Mingil hetkel puudutas jututeema mehi ja naisi. Rääkisin loo, mida olin kuulnud. Noh, et kui Ivo Linna ja Imbi olla kohtunud või abiellunud (kes seda enam mäletab), öelnud Imbi, et teeme kõik nii nagu mina tahan, siis on vähem tüli. Minu meelest on see nii armas. Näidates meie, naiste, olemust, ja teisalt ka targa mehe suhtumist naise palvesse. Kes siis ei taha, et kodus oleks vähem tüli.

Ja siis see juhtus. Üks mees oli ääretult häiritud ja uuris, kas ma ka isiklikult Ivo tunnen. Vastasin eitavalt ja toonitasin veel kord, et see on loetud-kuuldud lugu. Meesterahvas oli endast väljas ja kasutas kõiksuguseid omadussõnu. Ma ei tea, kas meenutasin talle mõnda kunagist pruuti, aga põhimõtteliselt sain nii mina, kui ajakirjandus. Õnneks olukord stabiliseerus ja imeline õhtu jätkus. Naersime, sõime ja jõime ning järsku seisis keegi meesterahvas teispool lauda minu vastas.  Oodates, mil kogu seltskond vakatas, teatas ta siis oma kojumineku plaanist. Lisaks vaatas mulle pikalt otsa ja sisistas võidurõõmsalt: «Pole sa midagi nii tore, kui väidad end olevat!”. 

Ma ei hakka ütlema, mida mina talle vastasin. Tagasi kodus mõistsin, et tegelikult oli sel mehel õigus.

 

Käesoleval suvel Kärdlas

*

Ega ma olegi nii tore, kui väidan end olevat. Ja miks peaksin? Minu meelest on vägagi eluterve, kui me vähemalt püüame olla paremad, ilusamad ja toredamad. Ka mina pole mingi imeinimene. Jauran, näägutan ja oskan vajadusel rääkida musta valgeks ning vastupidi. Irisen ja vingun vms. Keegi meist pole avatud raamatut vaid hunnik puzzle-tükke, mis vajavad kokku panekut. Kõik oleneb taustsüsteemist ja tõlgendamise oskusest. Tahtmisest rääkimata.

Akrüülmaal lõuendil 53 x 103 cm, hinnaga 313 €

Sellesuviste kohvikutepäevade puhul tõstkem klaasid kõikide toredate ja mitte niivõrd toredate inimeste terviseks! Loodetavasti ei ela sel korral keegi võõra peal oma kogunenud frustratsiooni välja! Või teisalt – miks ka mitte? Asjad on, nagu on. Eriti siis, kui keegi väidab end tore olevat! 🙂

 

Kauneid kohvikutepäevi soovides

Ewa-Kaisa

väidetavalt tore inimene