„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks on kõik muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles.
Ausalt öeldes ei kuula ma uudiseid, sest need panevad mul sisikonna keerama. Keerulistel aegadel on vaja säilitada kainet mõistust ja jätta paanika-jaanika kus see ja teine. Siis aitavad hoopis naer ja naljad! Vähemalt minuga on nii!
Alles hiljuti räägiti, et mitte kunagi pole me nii hästi elanud. Nüüdseks on see möödanik. Maskides elu veebis, kärbitud tiivad, koondamised ja tühjad äripinnad on aasta 2020 märksõnad. Igal hommikul loetakse uusi numbreid ja vähemal või suuremal määral oleme kõik sellega seotud. Hetkel toimuvat ei saa võrrelda 2008. aasta majanduslangusega. Tänane on kordades globaalsem ja murettekitavam.
Pole tähtis, kas kuskil seitsme maa ja mere taga oli mingi katselabori uks oli lahti või mitte. Fakt on see, et maailma niidab maha tundmatu vastane ja keegi ei tea milliseks ta muutub. Teame vaid seda, et teda ei saa kokku pakkida zip-failiks ega saata orbiidile. Saame vaid loota parimat ja seda, et meie aeg pole veel käes.
Mõned ootavad naasmist tavaellu, aga milline see üldse on? Kas see, kus tellitakse odava raha eest Hiinast nii palju kaupa, et selle tarbeks on vaja ehitada uhkeid logistikakeskusi? Või see, kus „mõjutajad“ kirjutavad tasuta saadud reklaamtoodete põhjal lugusid “lemmiktoodetest”?
Ausalt öeldes ei pane praegune kriis mind imestama, sest lisaks eriolukorrale on ka inimesed kriisis. Vähema kui kümne aastaga oleme kardinaalselt muutunud. Maailm on liigestest lahti ja valitseb globaalne eetikakriis. Osaletakse kummalistes tõsielusarjades. Ühes minnakse alasti saarele ja teises valitakse stuudios kaaslast tuti järgi.
Mänguilu on kadunud ja kõik on muudetud rahaks. Alles see oli, mil kogu maailm võis jälgida, kuidas kuulus perekond ärkas perfektse make-upi ja kõige selle juurde kuuluvaga. Vägisi tundub, et kõikide nende “imetluste” summaga olemegi jõudnud sinna, kus nüüd oleme.
Kõige tähtsam tundub olevat hea internetiühendus ja kaamera, millega end presenteerida. Aga mis saab siis, kui ühendus katkeb ja imetlejad kaovad? Millele tugineda, kui põhitõed on äpi-põhised? Millised on väärtused, mida tulevastele põlvedele pärandada? Kas tõesti mälupulk, vaid siiski midagi enamat?
“Väärtuste vääritul vaibal
pühin kõntsastund kinga.
Möödujad karjuvad –
hüppa, karga ja hinga!
Vaatad neid mõistmatul pilgul
arutled eetikanormi
väärtuste käändunud kujud
võtavad savistund vormi!”
*
Igal inimesel pidavat olema oma ikigai ehk elu eesmärk ja põhjus elamiseks. Vaevalt et meid selleks siia maailma loodi, et saeksime kollektiivselt oksa, millel istume. Äkki ongi viimane aeg lõpetada see ettenämmutatud õpitud abituse aeg?
Usk, lootus, armastus! Hoides eelkõige iseend, olles samas ka teistele toeks. Just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse! Võttes kõrvaklapid kõrvadelt ja silmaklapid silmadelt. Tulles kahe jalaga maa peale, tõdemaks, et me pole siin maailmas üksi. Tõdemaks, et me pole täna enam need, kes olime eile. Ja homme need, kes oleme täna! See on tõehetk ja veidike hirmutav, aga siiski on see ELU!
Voyage x Breskvica – C’est La Vie
Ja elada tuleb kuni lastakse! Valiku selleks teeme ise ja pole vahet, oleme maskis või mitte! Ja naerge! Kui inimene on oskab enda üle naerda, saab ta aru asjade tõelisest olemusest! Naerge ise ja õpetage seda oma lastele, sest naer päästab maailma! Ja päästmist see maailm tõepoolest vajab! Nüüd ja praegu!
❤️
Olge(m) terved!
Ewa-Kaisa
naeru uskuja