“Oh, mis sul viga! Sa oled alati nii heas tujus” vajab veidike lahti rääkimist. Uskuge mind, ka mina hulbin vahel enesehaletsuse lainetel.
Tehes end väiksemaks ja tühisemaks, kui tegelikult olen. Võrreldes end kes-teab-kellega. Mõeldes, mis nüüd mina.
Saades postkaardi kaugelt Sri Lankalt, läheb silm hetkega märjaks. Ilmselt on tähemärgid nihkes või sõidab katus minust mitte olenevatel tehnilistel põhjustel, aga pisar kipub silma. Loen mulle, kui väidetavale elunautlejale, südamest kirjutatud kaarti, ega saa pidama. Silm on märg ja klomp kurgus. Miks mulle tundub, et see kaart pole mulle? Vägisi tundub, et kirja saatjale olen jätnud ühe mulje, aga hetkel olen silmitsi teisega. Sellega, kes ei tea oma väärtust.
Ilmselt on meil kõigil hetki, kui tunneme end äpu, juhmi ja andetuna. Eriti siis, kui oleme lasknud end energiast tühjaks tõmmata, lappides kodus hingehaavu. Vaadates altkulmu lähemale hiilivat sügist ja otsides sellest eemalduva kevade märke, olles katkisest katkisem.
Teadmata, kes oled ja kuhu kuulud. Igatsedes nende järele, kes kaugel või ära. Igatsedes isegi teadmata mida.
Kunagi uuris Siin ja praegu , mida arvata sõprusest. Teadupärast pidavat üksindus olema suur ohuallikas tervisele. Teame ju, kuidas tõeline sõber võib hingehaavu ravida, aga mida teha siis, kui sõber on kaugel?
Hulpides ennastunustavalt enesehaletsuse laineil, saabub käsk maandumiseks.
„Tule välja omast mullist ja ma olen sulle toeks“ lause võtab taas silmad veele. Kas tõesti ma lähen kellelegi korda ka sellisena? Veidike katkisena ja mitte särava tähena? Kui enam ei saa aru, kus lõpeb tuju ja algavad tunded? Tajudes, et oled sügishallusesse takerdunud ja väljapääsu silt on kapitaalselt kadunud.
„Tule, ja küll kunagi toetad sina ka mind!“ .
Lähen ja ma ei kahetse. Oleme lõunal ja arutleme kõigest. Nii meestest, kellele oleme kuldse kuu selga mõelnud, kui ka elust endast ja meis selles. Püüan mingit teemat aretada ja nendin, et mis nüüd mina. Lätaki saan vastuseks selge ja kategoorilise: „Aga just sina, mitte keegi teine”. Vaatan teda päranisilmi ja tajun, et võtta teist sellisena nagu ta on, polegi sõnakõlks. See on meie vaba valik ja võimalus. Andmata olukordadele ja inimestele hinnanguid. Nüüd ja praegu! Tümitama ennast.
Ka siis, kui säras on kriimud.
Huvitav kust küll tulevad tugevad inimesed? Ma saan aru küll, et ranitsaga tullakse koolist, sussikotiga trennist, aga enesekindlad ja kõiketeadvad. Kas teie ka vahel endas kahtlete? Tunnete sügismasendust ja kõike sinna juurde kuuluvat või viskategi vaid ühe raskuse tulles tuka teisele poole viltu, et taas minna. Teadmata, mis on kaamos ja kurbus hinges. Laskmata häirida end ümbritsevast.
Teades, et hommik on õhtust targem! Kui mitte homme, siis ülehomme!
*
Oh, kui vaid oskaks alati õnnelik ja tänulik olla. Pannes muusika mängima ja tantsides üksinda kodus. Või minnes õue kõndima ja mõeldes, et küll see sügis on alles imeline aastaaeg, millele järgneb alati kevad!
Miks see kõik teoorias kergem on, kui praktikas? 🙂
Ahjaa, enesehaletsuse võib max 5 minutit surfata!
“Õnne võib leida ka kõige pimedamal ajal. Selleks tuleb vaid õnnelik olla!”
❤️
Ewa-Kaisa
vahel enesehaletsuses hulpija