Eesti Ekspressis oli lugu, kus kunagised sekretärid meenutasid olnud aegu. Lahe lugemine oli, pole midagi öelda. Meenus enda sekretäriks kasvamise lugu. Peaaegu kolmekümneaastases administratiivtöö kogemuste pagasis on nii mõnigi värvikas seik. Mõni kannatab trükimusta, mõni mitte.
Ausalt öeldes olid mul lapsepõlves hoopis teised unistused. Kord tahtsin saada partisaniks, kord näitlejaks. Tuli välja, et saatusel olid minuga teised plaanid ja ei saanud minust ka valget kitlit kandvat meditsiinitöötajat. Juhuse tahtel sai minust hoopis sekretär-stenografist. Teadmata tollal mida see sõnade kombinatsioon üldse tähendab. Töövestlusel Vabariiklikus Raamatukaubastus ma valetama ei pidanud. Kui sm G. Sundja küsis, kas kirjutusmasin on mulle tuttav, viskasin jala uljalt üle teise ja kinnitasin meie tutvust.
Olin seda asjandust näinud ema töökohas ja möödaminnes isegi paar tähte paberile toksinud. Olin noor ja roheline ega teadnud sekretäritööst ööd ega mütsi. Arvasin, et mis see amet siis ka ära ole. Käid tööl, võtad telefonitoru ja vahel keedad kohvi ka. Suvised malevasuved olid andnud hoopis teistsuguse töökogemuse, mis erines kardinaalselt kontori omast.
Vahet pole, kas on rutsi, krooni või euro aeg, ikkagi pole meeldiv vaatepilt, kui sekretär üritab unevõlga töölaual täis magada. Korra ärkasin, kui nüüdseks meie hulgast lahkunud Raivo Järvi koputas arglikult lauale. Millegipärast oli temal piinlik, mitte minul. Olin peolt otse tööle tulnud ja ma lihtsalt tukastasin korraks. Loomulikult andsin oma suuremeelsuses talle andeks. Kuigi jah, ega ma sellest juhtunust veel õppust võtnud.
Kord teatas sm Sundja, et ta läheb ministeeriumisse ega tule tagasi. Kui ülemus on ära ja tal on ilmatuma suur kabinet veel suurema nahast nurgadiivaniga, on lausa patt seda võimalust mitte kasutada. Igaks juhuks informeerisin kaadrite osakonda oma plaanist. Kostüüm seljas, kingad jalas, käed ilusasti põse all, uinusin rahuliku südamega ülemuse kabinetis. Teades, et teda ei tule. Silmad tegin lahti jutukõmina peale – ja mida ma näen. Kell on liikunud peaaegu kaks tundi edasi, sm Sundja istub sirge seljaga enda töölaua taga ja räägib sosinal telefoniga. Selleks, et magajat mitte segada. Olgem ausad, sel hetkel sain ka teada, mida tähendab ütlus “häbiga läbi põranda vajumine“.
Tõusin püsti, kohendasin end ja konstateerisin: „Hm, juba tagasi!“ Läksin oma laua juurde, keetsin ühe lahustuva kohvi, kuhu kukutasin sisse paar lehmakommi, et tegemist oleks ikkagi nö koorekohviga. Peale mõningast mõtlemist otsustasin, et nii need asjad ei lähe. Sain aru, et nädala sees pidutsemist tuleb piirata. Teooriast praktikani aga kulus veel aega.
Sundja ei puudutanud seda teemat kunagi. Meil oleks olnud nagu sõnatu kokkulepe, et mina enam nii ei tee ja tema sellest ei räägi. Sain õppetunni ja sealt hakkas pihta minu teekond. Lõppude lõpuks hakkas kohale jõudma kes on sekretär ja mida see amet üldse tähendab. Töötasin seal umbes aasta ja siis siirdusin maale. Seal vajati sekretäri ja pealegi pakuti täiesti oma elamispinda. Kui kunagised kursaõed elasid pead-jalad koos edasi Tallinna ühikas, siis mina sain tutt-uue kõigi mugavustega korteri omanikuks. Parkettpõrandaga ja puha. Vägev värk, kas pole? Kätt südamele pannes istusin ka seal töötades paaril korral direktori kabinetis, rääkimaks elust ja olust. Seega on, mida meenutada. Ka seda, et asedirektorile meeldis vahel noori tipse veidike krabada. Kui ta oli korra saanud augurauaga “pikki piilumist”, ei tahtnud ta millegipärast enam seda tegevust jätkata. Vähemalt minuga mitte.
Sil ja mina, septembris 1987
Kord marssis külamees direktori jutule ja kaebas oma naise peale. Et nemad olla korra maganud, aga nüüd on kaksikud tulemas. Tüüp tahtis teada kelle oma too teine laps on ja mida naisega teha. Nii nad seal kahekesi istusid – direktor ja lihtne tubli töömees, kes oli murest murtud. Jõid kohvi ja arutasid asja kuni direktor otsustas, et pere rahu huvides kasvatab mees mõlemad lapsed üles ja armastab oma naist edasi. Ja seda see mees ka teha lubas.
❤️
Tegelikult ei anna 20-aastane tütarlaps endale üldse aru, kes on sekretär ja mida see töö endast tegelikult kujutab. Polnud ka mina mingi erand. Õnneks on mul emapiimaga kaasas elementaarne viisakus ja paras ports huumorimeelt. Õppimisvõimest rääkimata. Kui neid asju lihvida, tuleb ka briljantne tulemus. Koolis või kursustel õppides võid omandada hulganisti teadmisi kirjavormidest ja muust, aga reaalne elu on midagi muud. Õnneks olid omal ajal sellised tegijad nagu Sirje Orvet ja Maaja Kallast, kes aitasid läbi Juhi ABi Ühingu sekretäre joonele. Suunates ja koolitades meid. Rääkides muuhulgas ka sellistest asjadest nagu etikett ja head kombed. Aitäh neile selle eest!
Siiani ajab mind muigama, kui kuulen, et peale majanduskoolis sekretäri eriala lõpetamist on võimalik aastaga omandada juhiabi tiitel. Kallikesed, töötades vähemalt kümme aastat sekretärina, võib heal juhul saada sinust juhile abi. Seda juhul, kui oled õige persoon sellesse ametisse. Paraku ei sobi kõik sekretärideks. Kasvõi seepärast, et nad ei oska näha suurt pilti ega julge abi pakkuda. Kunagi ütles üks sekretär, et tal on nii alandav külalisele kohvi pakkuda. Hakkasin naerma ja küsisin kas tal on ka piinlik oma kodus külalisi kostitada.
Olen kuulnud, et sekretäridest saaksid head sotsiaaltöötajad. Tegelikult pole tähtsust mis tööd teed. Oluline on see, et teed seda hästi. Seega tõstkem klaasid kõikide tööde terviseks mis aitavad meil makse maksta ja palun ärge võtke end liiga tõsiselt! Paras ports naeru päästab vahel päeva! Mõnikord ka öö!
NB! Tööaeg kümnest neljani tähendab seda, et kui permanentselt tulla tööle kella kümneks, võid ühel ilusal päeval olla neljast juba vaba 🙂
Kõike kaunist soovides
Ewa-Kaisa
assistent