Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud ühistransporti kasutama. See on nii äge. Esiteks ei seisa autoga lõpututes liiklusummikutes ja teiseks näeb eri ühiskonnakihte kogu oma hiilguses. Nii rongis kui ka linnaliinibussis. Nagu ikka, on valdav enamus reisikaaslastest ninapidi telefonis. Muigan, sest see on peaaegu igahommikune vaatepilt, ja olen hakanud kutsuma seda palverännakuks.
Kuigi jah, kunagi oli sel sõnal teine tähendus. Palverännakule mindi usulistel põhjustel, et puhastada teekonnal oma meelt ja hinge. Nüüd on nutiseadmed andnud pea „palves“ hoiu tõttu palverännakule uue definitsiooni.
Buss peatub ja siseneb meesterahvas eelmise õhtu peojääkide kastmes. Vaatab bussis ringi ja istub potsti vabale kohale. Mõned ei tõsta telefonilt pilkugi. Bussipeatused on salvestunud lihasmällu ja sellele energiat ei raisata. Järsku hakkab too meesterahvas nihelema ja uurib, miks tema naaber naisi vasakule ja paremale „pühib“. Kutil on „juhtmed“ kõrvas ja ta ei kuule küsimust. Keegi seletab, et see ongi too teada-tuntud tutvusmisportaal, kus meeldimise korral lähevad naised ühele, mittemeeldimise korral teisele poole. Mees vaatab bussis ringi ja hakkab järsku naerma.
„Mees, mis sul viga on? Lappad siin naisi vasakule ja paremale, aga endal istub imekena noor piiga su vastas ja sa isegi ei küsi tema käest, on ta saadaval või mitte?“ uurib ta kõvahäälselt ja tonksab käega noormeest.
Akrüülmaal linasel lõuendil 69 x 99 cm, hind 717 €
Nüüd on ka noormees nö levis tagasi. Näost punane ja häiritud: „Mis see sinu asi on, mida mina oma telefonis teen!“
„Ega olegi, aga siin bussis on vähemalt kümme naiskat, kellega võiks liini ajada. Sina aga otsid armu telefonist. Kui sa ei saa naisi silmast-silma sebitud, siis pole sinust ka telefonis asja,“ itsitab peokastmes meesterahvas.
Rahvas muheleb. Sealhulgas ka mina. Mõeldes, kas tänapäeval mehed üldse naistele nö klassikaliselt külge löövad ja välja kutsuvad või ongi kogu „pull“ äppidesse kolinud. Kas enam üldse flirditakse või oleme oma kaaskondsed kõiksugu ahistamistega ära ehmatanud? Või on need kunagised tõekspidamised jäädavalt kadunud ja neist räägitakse vaid legende?
Ma saan aru, et maailm muutub, aga ikkagi ei meeldi mulle vaadata, kui mehed bussis istuvad ja naised nende kõrval seisavad. Mulle meeldib, kui mehed on viisakad ja hoolivad. Kes julgevad naistele uksi avada ja komplimente teha ning neid “laivis” sebida, mitte pühkida neid netis vasakult paremale. Kas pole mitte viimane aeg lasta mehel olla mees, et saaks ise olla naine? Või on see rong juba läinud?
Tänan õnne, et omal ajal nutitelefone polnud. Muidu oleks kõik „sebimised“ olemata ja peod pidamata jäänud.
Astun bussist välja ja lähen tööle. Et järgmisel hommikul taas tulla. Kui autoga, siis kuulates muusikat. Kui rongiga, siis vaadeldes inimesi.
NB! Füsioterapeutide arvates ei ole aga nutikael äge! Vaata, kuidas seda harjutustega leevendada, või parem vähenda nutiseadmes viibimist ja ole kohal! Nii bussis kui ka elus eneses! Sest never know 🙂
Eluterveid valikuid soovides
Ewa-Kaisa
palverändurite reisisaatja