„Kirjuta raskel ajal midagi lõbusat!“ Huvitav, mis see olema peaks? Igal hommikul pärin ärgates, kas maailm on normaliseerunud. Eitavat vastust kuuldes tean, et päev-päevalt lähevad lood tõsisemaks.
Tean küll, et mõnel jooksevad juhtmed rasketel aegadel kokku, välistades igasuguse naljategemise. Eks me kõik ole kuulnud lugusid kohalikest välismaalastest, kes hurjutavad eestlasi nende musta huumori pärast. Mõnes mõttes on see mõistetav, sest huumor on esimene asi, mis kipub tõlkes kaduma minema. Kui sa ei saa aru, milliseks mölluks läheb, kui Arno lõpuks koolimajja jõuab, pole midagi teha.
Mina isiklikult usun nii naeru kui pisaraid. Elus püsimiseks on mõlemaid vaja! Seepärast olengi küsimuse ees, millest kirjutada. Mis on üldse naljakas? Teadupärast on iga inimese huumorimeel erinev. Mõnel on nii hea ettekujutlusvõime, et kõõksub iga väiksema nalja peale südamest naerda. Teisele tuleb korduvalt toonitada, et tegemist oli naljaga, ja ikka ei saa ta aru.
Prisma kontoris töötades sai meil tavaks tähistada 1. aprilli erinevalt. Kord tulime sel päeval pidžaamas tööle, kord kandsid 1. juunil kleiti ka kontoris töötavad mehed. Ühel aastal aga otsustasime korraldada 1. aprillil hipi-jee päeva! Valdav osa kontorist tuli tööle ajastutruult. Samale päevale oli turvajuhil lepitud kokku tööalane kohtumine Äripäevas. Ja nii ta läks oma hipi-jee riietuses Äripäeva. Parukas peas ja kitarr üle õla, jalas alt laiad teksad, millele lilled peale joonistatud. Olgem ausad, esialgu olid kutsujad arvanud, et mingi lillelaps on kogemata listi sattunud. Mõeldes kuidas teda viisakalt ära saata. Õnneks oli mul nii palju oidu, et andsin neile teada, MIKS ta just selline välja näeb.
Aeg lendab ja tänaseks on kunagisest pundist alles vaid mõnus mälestus. Aitäh teile lahedate hetkede eest ja ärge oma naeru unustage! Keerulistel aegadel vajab teie tervis seda!
Foto: S.Tupits
Naer ja nali viivad meid elus edasi. Tekitades mõnusaid meenutusi, mis toovad muige huulile. Mäletan, kuidas rääkisime ühe kolleegiga töö juures elust-olust. Järsku vaatas tüüp mulle pikalt otsa ja teatas: „Ausalt öeldes magan ma juba pikemat aega alasti.“ Aju registreeris veakoodi ja püüdis analüüsida teksti. Hm, huvitav, miks ta mulle sellest räägib? Suunavate küsimustega püüdsin tõele tasahilju lähemale hiilida. Püüdes aeglaselt välja meelitada tegelikult eksisteerinud subtiitreid. Lõppude lõpuks saabus tõehetk ja tuli välja, et kutt oli mulle kurtnud enda kauaaegset kehvasti magamist. Mitte alasti, vaid halvasti! Anna kannatust! Rääkisin talle, mida mina kuulsin, ja hirnusime mõlemad südamest naerda. Tüüp kinnitas, et ma olen esimene, kellele ta teatab, kui hakkab alasti magama. Sellest on juba kakskümmend aastat ja ilmselt magab ta siiani riietega. Igatahes pole ma kõnet saanud. Teisalt mine tea, vahepeal on mul telefoninumber muutunud. Äkki peaks talle ise helistama ja asja uurima? 🙂
Naerule saab alati kindel olla! Kas olete tähele pannud, et filmides naeravad inimesed tihti ka ebamugavatel hetkedel? Ilmselt on see hea mask, mille taha vajadusel varjuda. Maski võid ära võtta, aga naer on see, mis jääb. Seepärast naerangi. Vahet pole, on meil paanika-jaanika või koroona-varoona.
Youtube: Billy Ocean – When the Going Gets Tough, the Tough Get Going
*
Ja nüüd olen tasapisi jõudnud aasta naljani! Lehti sirvides avastasin 12. märtsi Maalehest Rein Siku kirjutatud artikli, milles räägitakse, et isegi 6000-eurone palk ei meelita doktorit maale tööle. „Noore arsti palk, mida võin maksta, on 5000 euro kanti,“ teatas Maalehe veebiväljaandele Eesti üks tuntumaid perearste, Tõstamaal tegutsev Madis Veskimägi. Kui poolteist kuud hiljem tundis Maaleht huvi, kas vägeva palgaga tööle soovijatest on järjekord ukse taga, vastas Veskimägi, et järjekorda pole ja isegi ajutist asendajat ei ole suudetud leida.
Õlimaal (erakogu)
Päevateema rubriik kubiseb perearstindusega seotud teemadest. Kui mu mälu ei peta, oli vanasti paljudel aladel ülikooli lõpus suunamine, mille raames tuli õpitud aeg riigile nö tagasi teenida. Saades sel puhul elamispinna ja muud hüved. Ilmselt oli ka tollal inimesi, kes läksid seljakott seljas end Venemaale avastama, aga üldjuhul kutsuti neid geoloogideks. Sellist lapsepõlve pikendamist nagu nüüd eriti ei harrastatud. Miks? Sest elu tahtis elamist! Kõigi oma nuttude ja naerudega, mis vormivad meist aja jooksul inimesed! Õpetades ühtlasi vastutust ja kohusetunnet.
*
Elus pole midagi kindlamat kui iseenda üle kõva häälega naermine olukorras, kus oled unustanud WC ukse sulgeda!
❤️
Nalja ja naeru soovides
Ewa-Kaisa
naljageeniga varustatu