Ärge palun muretsege, sest juttu ei tule teps mitte Epp Kärsini uutest nippidest asjade kohta, millest vanemad pole meile midagi rääkinud.
Samuti pole tegemist Kuumade Huulte sisuturundustekstiga. Pigem räägin lahedast hobist, milleni jõudsin enam kui kümme aastat tagasi – ja selleks on hommikusöögid.
Kunagi sai Viljandi Folgi raames ööbitud ühe köögis oleva naise juures. Hommikul ei raatsinud pererahvale tüli teha ja võõras köögis kolistama hakata, vaid jalutasin läbi magava kesklinna. Lootuses leida mõni avatud söögikoht.
Grand Hotel Viljandi. Pooltühjas lobbys askeldas teenindaja, kes polnud teadlik, kas nad sellist teenust müüvad. Olin ju inimene tänavalt, kel soov nautida nende hommikusööki. Õnneks paluti mul oodata ja mindi asja uurima.
Hetk hiljem istusin akna all ja sellest sai alguse minu „Breakfast at Tiffany“ naudingute rada.
Ma ei pea nende üle arvet ega arvusta. Ma lihtsalt kulgen ja kogun maitseid. Tõdemaks, et aastakene hiljem oli hommikusöögi võimalus nö inimesele tänavalt juba Grand Hoteli menüüs olemas.
Hommikusöök pole pelgalt hommikusöök, mil vajame kiireid süsivesikuid. See on kõikide söökide Cadillac, milles stiili ja isikupära. Hommikust algab järjekordne lugu ja sina otsustad, milliseks kujundad päeva.
Kuninglik hommikusöök pole pelgalt sõnakõlks, hoopis enese hellitamine ja luksus pisiasjades. Oskus näha väikestes asjades suursugusust. Nautides klassikalist muusikat hommikuses suminas ja vaadates enda ümber.
Nähes seda, mida paljud ei näe.
Ainult võhik võib Le Petit Dejeuner ära rikkuda mingisuguste krõpsudega. Üks korralik hommikupuder peatab aja. Olen nautinud hommikusööke nii koduses Eestis kui ka mujal maailmas. Mulle pole palju vaja, piisab vaid parimast, ja need parameetrid panen ise paika! Kui peekonit praadiv kokk näeb välja nagu katlamaja torujüri, on midagi valesti. Kvaliteedis ma ei tingi ja isalt-pojale-jogurteid ei söö. Pigem lähevad meie teed lahku.
Meil kõigil on oma maitsemeel ja valikute gamma. Mõni peab lugu mustast leivast ja teine ei suuda sepikuta elada.
Mis meid seob, on aeg. Paljudele meeldib toonitada, et aega pole. Kui me ei oska täiskasvanuna oma aega jaotada, on midagi väga valesti. Inimene, kes tormab kodunt välja, et kihutada bensiinijaama ja krabada sealt kohvitops ning sügavkülmast-ahju-saiake, peaks võtma aja maha ja seisma peegli ees. Vaatama endaga tõtt ja küsima, miks ta seda teeb. Mitte ainult prügi tootmise seisukohalt, vaid pigem käib jutt endasse suhtumisest.
Hommikusöök pole pelgalt söök. See on harras hetk, mil maailm hakkab tasapisi ärkama ja liigeseid sirutama. Täpselt nagu kassid-koerad. Sirutades ja ringutades, vaadates mõlemale poole. Justkui veendumaks, et ollakse nüüd ja praegu.
Meie tahame kõigile näidata, kui busy oleme. Justkui kartes, et meie tõsiseltvõetavus seeläbi väheneb. Aga kellele me seda näitame ja miks oleme kõik müüki pannud? Nii valikud kui ka väärtused.
Jättes väärtustamata iseend, kugistame hommik-lõuna-õhtu…
Mulle meeldib inimesi jälgida ja välismaal püüan valida kohti, kus käivad kohalikud einestamas. Sealsed hinnad on inimsõbralikud ja maitsed taevalikud. Ümbritsetuna ehedate inimeste emotsioonidest.
Ma nii ootan, et maailm taasavaneks. Et saaksin taas minna hommikusöögile ja vaadata inimesi enda kõrval. Tundes vahel neile kaasa. Ühel varahommikul küsisin Hiltoni wifis surfajalt, kas ta üldse teab, millises linnas kohvi lürbib. Ärimees vaatas mulle pikalt ja põhjalikult otsa. Kahtlustades, et löön talle külge. Ütlesin, et olen juba tükk aega vaadanud, kuidas tark mees ei oska end hoida. Skrollides telefoni ja teadmata, milles on hommikusöögi võlu. Palusin panna tal pooleks tunniks telefon käest, ja siis rääkisime maitsetest. Tõdemaks, et ta on reisinud läbi pool maailma ja kõikjal kugistanud. Lisamaks naerdes, et on sellele kõvasti peale maksnud.
Lahkudes olid ta silmad avanenud. Mitte hommikukohvist, vaid vaadates inimesi enda ümber ja nähes, KUI ilus on vaade sellest nurgaaknast, kus ta kümneid kordi istunud. Tegelikult olime mõlemad õnnelikud. Tema silmade avanemise üle ja mina, et keegi sai nägijaks.
Kuniks elu! Me ise saame valida. Elu pole vaid segipekstud munapuder taldrikul, vaid kõigi aistingute jada. Põhiline on mitte karta ja olla uudishimulik eri maitsete osas. Kui hea sõber, kellega istud ühel ilusal koroonavabal laupäeval Literaadis, soovitab hommikut alustada Mimosa-kokteiliga, tuleb ka seda teha! ❤️
Sest elu on üürike ja naudinguid nii paganama palju!
Literaat, Levier Cafe Rotermann, Reval Cafe, Hilton Tallinn Park, Viking Line M/S Gabriella, Palace, Hedon Spa Pärnus, Kohvik Maiasmokk, Kadaka Selveri kohvik, Kohvik PikkPoiss ja paljud teised.
Aitäh teile elamuste eest! ❤️
Uute kohtumisteni!
Ewa-Kaisa
elunautleja