Mäletan vägagi hästi eelmisel aastal ülemuse nõutut nägu.  „Mida teha nädal aega Nizzas?“  oli talle küsimuste küsimus. Tema imestus oli nii tõene, et hakkasin isegi kahtlema. Seepärast jätsin ta tol korral traumeerimata ega öelnud, et nüüd kavatsen minna üksinda.

Mõne arvates oli see imelik, mõne arvates imetlusväärne otsus. Oli kadestajaid ja neid, kes kahtlesid minu mõistuses. „Miks ometi üksinda? Kas kõik on ikka hästi?“, taheti teada mitmel korral.

Tõepoolest miks? Võib-olla seepärast, et ühel päeval sain teada, et Kärdlas elavat Ott Lambingut pole enam. Kergelt öeldes sain šoki. Meenus Hiiumaastiku ühisnäitus ja Kärdla kohvikutepäevad. Käisime tema tipp-topp korras galeriis ringkäigul ja panime Kärdla kultuurikeskuses minu maalinäitust üles. Rääkisime nii kunstist kui kõigest sellega kaasnevast.  Uurisin mitmel korral, kas ta on ikka kirjutanud kõik lood üles. Praktika Tretjakovi galeriis ja muu selline. Ausalt öeldes puikles ta vastusest kõrvale. Paar korda aastas vahetasime postkaarte ja ma imetlesin alati tema head stiilitaju ning imeilusat käekirja. Vaatasin ühel päeval neid kaarte ja klomp kerkis kurku. Tõdesin, et nendel jõuludel jääb mul postkastist kaart leidmata. Sest elu on teinud omad korrektiivid.

Hiiu Leht In memoriam Ott Lambing

Samal päeval helistas ka õde. Rääkis, et taas olla mingeid sünnimärke leitud, mida tuleb eemaldada. Melanoomist alates on aeg-ajalt „leide“ lisandunud ja paljud arusaamad saanud hoopis teise mõõtme. Vaatamata sellele, et kõik on hästi, on miski ikkagi muutunud.

Tol hetkel saabus tõehetk. Mida teha siis, kui sõbraga ei saa enam koos reisile minna? Kas jätta elu elamata või minna reisile hoopis üksinda? Elada kõigi ja kõige kiuste sajaga nende mälestuseks kes lahkunud või kes seda ise teha ei saa?

Pileti ostmine toimus spontaanselt. Tsahh ja tehtud! Igaks juhuks linna, mida tean ja tunnen. Turvalisus ennekõike. Ja siis tuli paanika-jaanika, olles kõigi ärevushäirete ja foobiate reklaamnägu. Ma isegi ei tea mida ma pelgasin. Kartused, kas saab ikka hakkama, on tegelikult asjatud. Muidugi saab. Tänasel Google Mapsi ajastul ujub igaüks, kel mobiilne internet taskus, välja igast olukorrast. Otsustasin, et hirm ei ole piisav argument ja tuleb minna. Isegi siis, kui püksid püüli sõelumas. Tõestamaks endale, et olen tubli, vapper ja äge. Et julgen elada!

Üksinda reisimisel ei saa kogemusi ja emotsioone jagada, arvab mõni. Saab küll. Võtsin kaasa suure märkmiku ja kirjutasin ning joonistasin. Absoluutselt kõik hetked, tunded, emotsioonid ja ideed sai paberile pandud. Selleks, et miski ei ununeks. Et kõik oleks ehe ja nüüd ning praegu!

Sõbrale viidud maal Grasse’i linna panoraamil

Lennul Nizzasse istus minu kõrval üks noormees, kes läks Korsikale matkama. Telk seljas ja täiesti üksinda. Ütlesin talle, et mina teeksin sellisel reisil ilmselt püksid täis. Ta naeris ja läks. Lubades postitada pilte ja näidata imelist Korsika loodust läbi sotsiaalmeedia prisma.

Tagasiteel lennujaamas vaatasin enda ümber ja tõdesin, et üksinda reisijaid on palju. Kes sõidab töö asjus, kes läheb sõbrale külla, kes niisama elu uudistama. Alati ei tasu otsida allteksti, sest kõik ei lähe tšarkaid avama. Enda leidmiseks ei pea tingimata Indiasse minema. Piisab ka Nizzast. Istud ilusa ilmaga Promenaadil ja vaatad kaugusse ning kirjutad sõpradele kaarte. Öeldes, et Nizzas ei ole sa kunagi üksi, sest terve linn on sinuga. Seda muidugi juhul, kui sa seda lubad.

Mul on ääretult hea meel, et ma läksin. Mulle oli seda reisi vaja.  Ma ei tea, kas ma vaatasin ka endasse. Kui, siis alateadlikult. Kõik kodune jäi sügisesse Eestisse ja seda ma endaga kaasa ei tarinud. Ma ei avanud kordagi kaasavõetud raamatut ega jooksnud mööda poode. Uued hilbud jäid soetamata, sest minu reis oli sel korral teistsugune. Kogudes asju, mida raha eest osta ei saa. Kohtudes sõbraga, keda nägin viimati kakskümmend viis aastat tagasi Pariisis. Avastades ägedat prantsuse muusikat ja tehes varahommikul Fashion TV saatel modelli-joogat. Maitstes Socca chipse ja süües Salade Niçoise’i mitmel erineval viisil. Ööbides ägedates hotellides ja kulgedes erinevatel radadel. Külastades mitmeid kunstigaleriisid ja kiigates Nizza tagatubadesse.

VITAA & SLIMANE – Ça va ça vient

Ja uskuge mind, vihmane ilm on samasugune hall ja trööstitu kõikjal. Nii kolme lennutunni kaugusel Nizzas, kui siinsamas Eestis. Meile meeldib vahel mõelda, et mujal on parem. Küll oli armas koju naastes lugeda Gentleman ajalehe esikaanelt Paul Oberschneideri ütlust ” Eestlaseks olemine ja Eestis elamine on privileeg”. Äkki me peame sellesse tõepoolest ise rohkem uskuma? Aga ka selle mõistmiseks tuleb ära käia.

❤️

Tegelikult olen ma pigem kodune tüüp. Kui pliidi all tuli praksumas ja toad korras, on vinge lösutada pidzaamas ja villastes sokkides diivanil. Samas ma tean, et vahel tuleb minna. Vaadata kõigele distantsilt, puhastades meeli liigsest risust ja rämpsust. Ronida välja oma mugavustsoonist ja harjumuslikest maitsetest. Juua hommikuti teise vahekorraga keedetud kohvi ja olla eemal oma harjumuspärasest kaerahelbepudrust. Leivasõbrana mitte vinguda saia kallal vaid olla uuele avatud. Tehes seda kõike eelkõige enda pärast ja samas mõeldes neile,  kes seda teha ei saa! Vahet pole, millised on põhjused! C’est la vie!

Kauneid elamusi soovides

Ewa-Kaisa

üksinda reisija