Lähenev hingedepäev teeb vägisi meele härdaks. Mõeldes neile, keda enam pole. Olenemata sellest, kuidas elame, saabub lõpuks ikkagi vaikus. Eesriie langeb ja muusika vaikib ning jääb vaid mälestus.
Vanaema lahkudes olin 14-aastane. Mind taheti säästa ja matustele ei lubatud. Väideti, et lastel pole sinna asja. Lein jäi leinamata ja nutud nutmata. Rääkimata hüvastijätust. Alles aastaid hiljem mõistsin, et oleksin tahtnud seda teha.
Kasuisa lahkudes kordus sama muster. Kartulipaneku aegu kukkus ta köögi põrandale ja kõik oli järsku lõplik. Nii lõplik, kui üldse olla saab. Olin 17, oli eksamiteaeg ja lein pandi taas ootele.
❤️
Ema lahkudes oli kõik teisiti. Oli teadmine ja valikud. Ülekaal tõi talle diabeedi ja see omakorda gangreeni. Jala amputeerimisest ema keeldus. Arst kutsus mind haiglasse, et otsustaksin ema eest. Paraku pidi arst minus pettuma. Ema oli täiesti adekvaatne ja polnud minu asi tema otsuses kahelda. Rääkimata selle muutmisest. Aksepteerisin kunagise siresääre soovi minna siit ilmast „kahel jalal“. Teades, et tegemist on tema viimase sooviga.
Ema Kosel, Aasumäel (enne minu sündi)
„Kas saate ikka aru, et siis ta sureb?“ ärritus doktor silmnähtavalt. „Doktor, kas te tõesti arvate, et jala maha võtmine annab 78-aastasele uue ja uhkema elukvaliteedi?“ pärisin vastu. Arst, kuulates ära minu argumendid, vaikis. Pärast pikka mõttepausi vangutas pead ja oli minuga nõus.
Sellega sai aeg hoopis teise mõõtme. Sõidad haiglast koju ja tead, et maksimaalselt kolme kuuga on kõik läbi. Lahkuja jaoks. Tead, kuhu ja kuidas teda matta. Ka seda, keda peielauda kutsuda ja mida lauale panna. See, kas maa on külmunud või mitte, ei mängi mingit rolli. Rollid on kadunud. Kõik on ehe ja kõik on muutunud. Ka meie emaga. Istudes viimast korda teineteise vastas, klammerdudes üksteise külge. Silitades kätt ja vaadates silma. Neelates pisaraid ja lihtsalt olles. Rääkimata, sest kõik on räägitud. Püüdes samaaegselt nii aktsepteerida kui ka eitada eluseadust. Lootmata imele.
Teed kõike vastavalt kõhutundele. Nii nagu ema on sind õpetatud. Vahel sõnadega ja vahel sõnatult. Kirjutades ise lahkumiskõne ja pannes eluaegsele daamile viimsele teekonnale kaasa käekoti ning vinged sukad. Jättes endale tema pitskindad ja kaotusvalu.
Toimid autopiloodil, kuni lõpuks saab jaks otsa. Oled omadega läbi ja helistad arstile. Magad, nutad, maalid ja kirjutad, aga su süda on rahul. Sest sel korral on leinale jäetud aeg. Täpselt nii palju, kui vaja. Täpselt selliselt nagu vaja.
Youtube: Heli Lääts & Mikk Mikiver “Mälestus”
Sorteerid ema asju ja meenutad ning mäletad. Vahel kahetsedes ja ahastades. Pannes kunsti ja luulesse kõik oma tunded. Nii süümepiinad kui süüdistused. Igatsusest rääkimata.
Süüdates küünla ja kuulates muusikat mõtled elule. Sellele, et miski siin ilmas pole igavene. Ka meie mitte. Kõige selle tajumiseks on aga vaja kaotusevalu. Need, kes on kaotanud, oskavad hoida. Nemad ei mängi mänge ega raiska aega. Nemad teavad kui limiteeritud see on. “Elu on üheöösuhe. Naudi, kuni see kestab”, on öelnud Andres Maimik. Kas pole armas? Kas pole tõsi?
Õlimaal (erakogu)
❤️
Üheksa aastat hiljem jalutan sõbranna ja tema tütrega mööda Liiva kalmistut, et otsida üht hauda.
Kalmistu selles osas valitseb kaos. Maa seest sirutuvad välja igavikku vajuma hakkavad kalmukivid. Keset Tallinna, mitte kusagil pärapõrgus. Ma pole sellist pilti enne näinud ja seest kisub õõnsaks. Hinge hakkab pugema kartus, et otsitav jääb leidmata. Ma olen terve elu elanud seda teadmata, aga nüüd järsku on see eluliselt oluline. Appi, kui lihtne on saada olematuks. Nimeta hauad, ristideta hauad, kadunud hauad. Kadunud kadunukesed…
Olles juba lootuse kaotanud, hüüab sõbranna. Lükkame maapinda eemale ja selle seest paistab kivi. Daatumi ja nimega. Minu isa oma. Panen küünla põlema ja mu süda on rahul. Ma olen terve elu elanud temata, aga siiski on ta mulle oluline. Ilma (t)emata poleks mind olemas.
Puhake rahus ja olgu teie hinged hoitud! Nüüd ja igavesti! Mitte ainult hingedepäeval! Aamen!
❤️
Ewa-Kaisa
hoolija ja hoidja