Kaheksakümnendate seriaal oli taas ekraanil. Kuigi töötava inimese jaoks veidi kehval kellaajal. Loodetavasti ei pannud programmikoostajad seda filmi ühte patta teiste seebikatega, sest tegelikult on tegemist ägeda filmiga. Igatahes soovitan seda vaadata.
Filmis räägitakse kõigest – elust, rahast, reetmisest, armastusest, kadedusest, kättemaksust, poliitikast ja paljust muust. Täpselt samad teemad, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Kohati tundub, et tegemist on omapärase sõjaeelse Läti versiooniga „Mina jään!“. Alati on neid, kes peavad minema ja neid, kel vaja jääda. Rääkimata sellest, et alati on keegi nö valel poolel või valet värvi.
„Väike rahvas peab olema silmakirjalik“ peidab mees end lause taha. Paraku on tal õigus. Väike rahvas peab olema nii silmakirjalik kui ka kaval ja alalhoidlik. Koogutama ja kaagutama muu maailmaga kaasa, ajades vargsi oma asja. Kuidas me muidu oleks kestma jäänud? Ikka selgroogu säilitades, kuis muidu.
Väiksel rahval peab olema suur süda ja head sõbrad ning usk, lootus, armastus. Vahet pole, kas parema homse või mina nimel. Vahel armastatakse vastuarmastuseta ja vahel igavesti. Teadmata, kas enam kunagi seda ainsat ja õiget näed. Seejuures lootust kaotamata.
Sõda, kannatused, katsumused. Kes sai nuhelda seepärast, et oli külavanema tütar. Kes pani teise tare põlema kadedusest. Inimese elu on areng. Kannatused on meie puhastumisvahend ja katsumused elu parandajad. Vähemalt mulle meeldib selline mõtteviis. Muidu tunduks kannatus mõttetuna. Igal halval asjal peab olema mingi õppetund. Ravitseja ja teadja Vanga soovitas, et kui teie ellu saabuvad raskused, suhtuge neisse rahuliku südamega. „Miski pole igavene ja kõik möödub“. Ilmselt nii ongi, et igale mustale joonele järgneb kord ka valge. Aga kust võtta see kannatlikkus ja oskus järgmise hetkeni välja vedada? Meelsust ja naeru kaotamata. Seistes kahe jalaga kindlalt maa peal, hoides balanssi. Olgem ausad, see nõuab ikka pingutust!
Taas elupõline õpe, kas pole? Põhiline, et me kunagi ei unusta oma juuri ja põlluäärt, kust oleme teele läinud. Teame ju kõik, kui kerge on end linnakäras kaotada ja tagasitee võib olla vägagi pikk. Elu ei ole filmisaal, kus kohanäitaja olemas. Elus tuleb ise selgeks saada, mis õige, mis mitte. Ilmselt seisame mingil hetkel elus kõik noateral ja kummale poole kukume, oleneb nii paljust. On see siis saatus või midagi muud. Keegi ei tea.
Raamitud akrüülmaal lõuendil, 909 €
Kodus öeldakse vahel, et vaatan valesid filme. Mis teha, olen kord juba selline. Igatahes otsustasin seda filmi uuesti vaadata ja ma ei pidanud pettuma. Hea on tõdeda, et isegi aastakümneid hiljem on mul sama meestemaitse. Kes meist ei taha, et mees hüppab paadist vette ja sammub otsustavalt sinu poole? Kartmata end märjaks teha, hoides silmi vaid sinu jaoks. Täpselt nagu Arturs tegi, kui ta oma kallikest nägi.
Ja see jumalik Raimonds Paulsi muusika ka veel.
Appi, kui hea on vahel lasta end muusikal ja unistustel kanda. On need siis düünid või miski muu…
Unistuste täitumisi soovides
Ewa-Kaisa
kah unistaja 🙂