Mulle meeldib kirjutamine, sest see hoiab vaimu virgena. Enne kodulehe sündi järgisin mitmeid üleskutseid, sest ikka leidub ajakirju, kes paluvad lugejatel etteantud teemadel kirjutada.
Kunagi uuris üks sõber, kas kirjutamist on võimalik ka õppida. Usun, et on, aga oleneb, millist tulemust tahad saavutada. Kahjuks elame ajal, mil informatsiooni pritsib sisse uksest ja aknast ning seepärast peab eriti valima, millest kirjutada. Ka mina kahtlen vahel, kellele seda kodulehe blogi üldse vaja on. Lõpuks saan aru, et mulle endale. Kuigi olen korrektiive teinud ja postituste arvu vähendanud. Mõeldes, et less is more!
Mõned väidavad, et neil on kergem kirjutada inglise keeles. Usun seda, sest ka minu poeg kuulub sellesse põlvkonda. Samas ei ole see piisav argument. Olen uhke nende välismaalaste üle, kelle arvates on eesti keel õppimist väärt! Kelle arvates meie keel heliseb. Keelt oskamata jääme ilma võimalusest suhelda ja tabada seda imepärast konteksti, mis on teksti sees ja kõrval. Ega asjata öelda, et huumor on esimene asi, mis võõrkeeles kaduma läheb.
Mulle ei meeldi, kui keelt lörtsitakse. Kõnekeel on juba jõudnud kirjakeelde ja soomlased on oma keele korralikult segi peksnud. Vahel ei saagi aru, kus lõpeb släng või algab laensõna. Ilmselt on see ajastuga kaasnev paratamatus, sest ka meie raadiotes soovitatakse end kuhugi “regada”.
Mul on hunnik kladesid ja märkmikke, mis lugusid täis. Samuti saadan sõpradele kaarte ja kirju ning iga kord reisil olles panen tõelise Muhvina ka endale kaardi posti. Nii lahe on neid kodusest postkastist leida ja meenutada olnut.
“Ciao bella, kui sa kunagi peaksid veelkord plaanima puhkust Garda järve ääres, ära enam selles hotellis ööbi. Hommikukohv on nii kange, et tõmbab kulmud sirgeks, sest nad pole midagi kuulnud cafe americanost.”, olen kirjutanud 19/08/2011 Recidence Hotel Castelli kaardile.
Sõbrannaga vahetame paar korda aastas käsitsi kirjutatud kirju. Kui avastan reede õhtul postkastist ümbriku, ei ava ma seda rutakalt. Selleks on rituaal. Laupäeva hommik, puder, kohv ja hetk temaga. Loed kirja ja peaaegu, et kuuled sõbra häält, ning sul läheb südame alt soojaks. Sa tead, et oled jätkuvalt tal meeles ja südames. Uskuge mind, need on kuninglikud hetked ja mitte ükski sotsiaalmeedia like ei kaalu seda üle.
Helene Schjerfbeck kunstiga postmargid aastast 2012
Vaatamata meeletule blogide kogusele ei oska paljud kirjutada. Unustades tõsiasja, et lisaks tavalisele alus-öeldis-sihitisele peab tekst olema ka haarav. Lugu peab rääkima lugu!
Kirjutamiseks tuleb lugeda. Mitte ainult raamatuid, vaid ka filme. Pannes kõrva taha mõne laheda tsitaadi või mugandades seda endale meelepäraseks. Mul on mitu kladet, milles aastate jooksul kogutud ütlused. Mõned kolleegide poolt lendu lastud, mõned elust nopitud. Sõnal on jõud ja sellega kaasneb vastutus.
Ja kui midagi ilusat ei oska öelda, jäta parem ütlemata! Valides vaikuse…
❤️
Julien Doré – Sublime & Silence
Headusesse uskuja