Mulle on alati targad mehed meeldinud, aga nüüd ei saa ma neist aru. Üks soovitab unistada suurelt, teine absurdist ja kolmas käsib hoopis otsustada.

Kes meist ei unistaks. Ka mina olen unistanud paremast homsest ja mõelnud täiesti tavalisele mehele kuldse kuu selga ning peru hobuse istumise alla. Unistades, et vähe pole… Olgem ausad, „käisin“ temaga peaaegu pool aastat. Ainult selle vahega, et tal polnud minu õhkamistest õrna aimugi. Lõpuks otsustasin ta siiski maha jätta. Tüüp ei tea sellest siiani midagi, ja igaks petteks ei pannud ma seda ka suure kella külge. Omavahel öeldes olin enda mentaalse tervise pärast veidike mures. Teisalt pole selles midagi imelikku, sest tõelisel eestlasel on muretsemine veres. Alguses muretseme endale kodu ja lapse(d), siis mööbli ja pesumasina. Saamata aru, et kogu muretsemise protsessiga hakkavad taandunud naerukurrud, andes vahetuskaubana vastu igipõlised murekortsud.

Blake Sheldon – Why Me?

Kui kõik mured muretsetud, saabub unistuste kord. Mõni unistab vaikselt ja omaette. Teine seevastu suurelt ja aktraktiivselt. Ühesõnaga publikuga. Valikud on seinast-seina ja kõik oleneb taustsüsteemist. Üks tark mees on soovitanud unistada absurdist! Kui unistus ei kanna, tuleb hankida uus, soovitab teine. Kuigi filmis „Mad Man“ manitseti ettevaatusele. Öeldes, et unistusest ei tohiks saada fantaasia. Halloo, kust ma tean, millise paketi olen valinud? Kuskil pole ju manuaali  ja keegi ei tea, kus jookseb unistuse piir. Kui isegi poliitikas on punane joon nähtamatu, kuidas peaksin mina selle tuvastama? Ega see pole liikluskaamera, mis teeb klõpsu, kui oled teemaga liiale läinud.

Mnjaa, unistamine ja mitte otsustamine tundub ohutu. Olen lehitsenud oma kunagisi märkmeid ja leidnud ammuseid unistusi. A’ la isikunäitus vms. Nüüdseks on neid toimunud enam kui üksteist, lisaks veel ühisnäitused. Vaevalt, et need on toimunud pelgalt unistuse põhjal. Ilmselt olen vargsi hakanud enese teadmata selles suunas sammuma ega ole jäänud lootma vaid unistuse jõule.

❤️

Äripäeva raadios kuuldu pani mulle aga korraliku põntsu. Seda muidugi heas mõttes. Kuuldes saadet „Tegijalt tegijale“, sattusin vaimustusse Raimo Ülaverest. Mehel jutt jooksis ja see oli ivadest pungil. Tema soovitus oli vähem unistada ja rohkem teha! Olgem ausad, toidu tegemine jäi soiku, sest pidin,  pastakas käes raadiot kuulama. Kes meist poleks  kuulnud, kui soovitatakse rasketel aegadel positiivseid mõtteid mõelda. Igatahes olin lummatud terminitest nagu positiivne psühholoogia, negatiivsuse dieet ja õpitud optimism. Hm, õpitud abitus on tuttav termin, aga kuidas õppida optimismi? Ja mitte ainult õppida, vaid lausa praktiseerida?

Kuidas ja millega on võimalik rõõmutunnet  kasvatada? Kepikõnd ja grupikalli on kindlasti head asjad, aga siiski.  Kes meist ei tea, et enesehaletsuses hulpides võime piire ületada, aga kas oleme proovinud vastupidist käitumist? Püüan olla vahelduva eduga tänulik, aga lõpuks läheb ikkagi teema lappama. Kurjam, küll see elamine ja olemine võtab vahel täiega võhmale. Ootad innustust ja häid sõnu nagu hingeõnnistust, aga tutkit, brat!  Ikka tuleb ise end kiita ja kallistada, alles siis saab asjades kindel olla!

Olgem ausad, siiani ei arvanud, et coach’indus võiks minusugusele huvi pakkuda. „Kui sul pole toetajate seas keskealist naist, ei ole sul midagi,“ on Raul Rebane öelnud. Seega võin öelda, et Ülaverel seda hirmu pole. Vähemalt üks keskealine naine on tema ande austajate hulgas olemas. Coach’idel soovitan üldse veidike “allapoole” vaadata. Ma saan aru küll, et juhtidele suuna näitamisega teenib rohkem, aga ka tavainimest on vaja julgustada. Seepärast olengi tänulik R.Ülavere blogile, sest seal on teemasid igale maitsele.

Soovitan lugeda!

Nüüd ma siin mõtlengi, et kuidas edasi. Kas unistada edasi (absurdist) või valida hoopis otsustamise tee? Aga mis siis, kui midagi valesti läheb? Kui aga usaldada kõhutunnet ja kontrollida fakte, ei saa ju valesti minna! Või saab?

Pekki, kus need targad mehed nüüd küll on?  Ei ole midagi paremat, kui vastutuse kantimine. Või on?  🙂

“Olla või mitte olla,

selles on küsimus.

Olla nõutud

või olla küsitud…

Olla näljas

ja vahel ka isetu?

Wõi oli see olek

hoopiski isutu?”

 

❤️

 

Ewa-Kaisa

unistaja metsateel