Salajases suhtes pole midagi kadestamisväärt. Vähemalt minu arvates mitte. Igatahes maabus minu eraelu karidel pärast seitset aastat ameerika mägesid. Kui avastan kodus katki löödud peegli ja köögiukse klaasi, tõstan peegli seina äärde. Meenutamaks suhte tõelist nägu.
Ühel hetkel on kodu müüdud ja mina otsaga alguses. Oma kolmekümne esimesel sünnipäeval joon end täpselt täis ja sõidan ööklubist võõra mehega Tabasalu pangale. Sööme kell kolm öösel hamburgereid, mida me kumbki ei armasta, ja vaikime. Kuulame muusikat ja meil on hea olla.
Youtube: Emmanuelle – Pierre Bachelet
Mind ei huvita see võõras mees, aga ma naudin tema seltskonda. Ma olen imetletud ja see on hea tunne. Magan temaga sel samal hommikupoolsel ööl. Lihtsalt seepärast, et olen olnud pikka aega magamata. Neitsi tähtkuju naised teevad alatihti asju, mis on tervisele kasulikud, ja seda ei saa neile pahaks panna.
Mees tahab teada minu telefoninumbrit. Ütlen, et jätame selle kohustusliku osa parem vahele ja läheme laiali.
Paar päeva hiljem olen haige. Haisen küüslaugu järele ja mu juuksed on rasvased. Kui lähen sõbrannat välisuksele saatma, on mul seljas vanad aiamaa dressid. Ust avades näen, et seal ta seisab auto kõrval ja suitsetab. See minu Prints, kel abielusõrmus sõrmes ja mina südames.
Sööme jäätist ja räägime. Elust, mida minul enam pole. Olen nii kuramuse katki, aga ta ei näe. Tal on siiani silme ees see mustas liibuvas minikleidis siresäär, keda ta paar päeva tagasi nägi. Ta ei näe minu ohatist ega väsinud silmi. Ta lihtsalt on. Igal hetkel olemas. Minu jaoks, ja see on võõras tunne.
Ma tean, et ta on abielus, aga me ei puuduta seda teemat. Meil pole plaane. On vaid hetked, mil klammerdume teineteise külge. Pakkudes tuge. Unistamata meist, sest meid pole olemas. On vaid varastatud kohtumised ja meie nende vahel.
Kolin linna ja jätan vana elu maha. Ta aitab ja on olemas. Alati – ja tegelikult mitte kunagi. Ma ei usu selle suhte kestvusse, sest olen tühi.
Jään lõksu. Püüdes mõelda, et kõik on ajutine. Aeg aga lendab ja miski ei muutu. Olen ta naine ja ei ole ka. Ta on nii kuramuse armunud, aga ma ei taha seda avalikult näidata. Vaatamata kõigele ei ole ta vaba ja kõik on üks suur vale. Need olematud jõulud ja lõputud ootamised. Teadmata mida. Vahel ta räägib ja unistab. Kinkides valgest kullast sõrmuse. Olen õnnelik. Kannan seda hetkeni, mil enam ei taha. Ei varastatud kohtumisi ega valetamist iseendale. Tahan ausat suhet ja silmavaadet. Tahan olla vaba kõige salgamisest.
Ma ei pane teda fakti ette ega palu valida. Ütlen, et astun sellest mängust välja, sest enam ei jaksa. Ta ei saa aru. Arvates, et mul on kõik olemas. Nii tema armastus kui ka muu. Olen aga nii kuramuse väsinud ja tahan saada vabaks. Kõigest valest. Paraku on juba hilja. Miski pole enam endine. Aeg on teinud oma töö. Jättes jälje meisse mõlemasse. Ajades võrseid vundamenti nagu viinamarjaväät, õõnestades ja murendades kõike oma teel. Nii nagu see salajases suhtes olema kipub. Ükskõik kui tugev see ka alguses pole!
❤️
„Sa pole mind kunagi kosinud
Kuigi lubasid seda teha
Sosistades mul õrnusi
Ja silitades mu keha…”
(E-K.Plakk)
Tervet ja turvalist suhet soovides
Ewa-Kaisa
kah kunagine salatseja