Sära lisan hiljem!
Meil kõigil on omad rääkimata lood ja pole ka Tove Jansson mingi erand. Kuigi tema lugu räägib keegi teine.
Käimata teed
Ma ei tea, miks see film mind välja valis. Oli see alateadlik või pealkirjast tingitud, mine sa võta kinni. Igatahes otsustasin üle pika aja taas kinno minna. (veel …)
On nagu on! Kuniks elu!
Alles hiljuti toonitati, et mitte kunagi pole me nii hästi elanud. Teadvustamata selle tähendust. Kõike võeti enesestmõistetavalt. Nii Euroopa Liitu kui ka piiride ületamist. Igaüks, kes ostis laevapileti, võis minna teisele poole lahte Helsingit avastama.
Maailm on liigestest lahti
„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks on kõik muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles.
Sära silmadesse, puna põskedele ja päike südamesse!
Teadupärast teeb jõuluaeg meele härdaks ja toob endaga kaasa hulga erinevaid heategevusprojekte. Arutasime tööl nii loomade varjupaika appi minekut, kui ka Toidupanga abistamist. Kaalutud sai ka Kingitud Elu projekti, aga lõpuks jõudsime ikkagi Oleviste kirikuni.
Ühistranspordi palverännak
Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud ühistransporti kasutama. See on nii äge. Esiteks ei seisa autoga lõpututes liiklusummikutes ja teiseks näeb eri ühiskonnakihte kogu oma hiilguses. Nii rongis kui ka linnaliinibussis. Nagu ikka, on valdav enamus reisikaaslastest ninapidi telefonis. Muigan, sest see on peaaegu igahommikune vaatepilt, ja olen hakanud kutsuma seda palverännakuks. (veel …)
Keset (m)elu!
Paar aastat tagasi sõitsin ühel hilisel õhtul rongiga kodu poole. Tulin mingilt ürituselt ja olin õhinat täis. Minu vastas istus naisterahvas, kelle vanust oli raske määrata. Oli ta kehvalt hoitud nelikümmend pluss või veelgi vanem, ei oska öelda. Igatahes oli elukoorem tema õlul ja seitsesada aastat orjapõlve salvestunud igasse ihurakku.