Mäletan vägagi hästi eelmisel aastal ülemuse nõutut nägu. „Mida teha nädal aega Nizzas?“ oli talle küsimuste küsimus. Tema imestus oli nii tõene, et hakkasin isegi kahtlema. Seepärast jätsin ta tol korral traumeerimata ega öelnud, et nüüd kavatsen minna üksinda.
Paljud ähvardasid katta juulikuise pildi kalendris kinni. Lootuses, et nad ei peaks seda tipsi nägema. Ma ei tea, kas nad ka seda tegid või mitte. Minu seinal on see kalender just sellisena, sest pilt on elust enesest. Oli eelmise aasta suvi Nizza rannas. Päike siras ja logelesime õega päevitustoolidel. Läbi suvise rammestuse oli kuulda, kuidas meie ees päevitav naine nurrub beach-boy’ga mesimagusal häälel.