Istun kodus köögilaua taga ja kuulan raadiost saadet „Klapid pähe“. Mul pole aimugi, millest kolmapäevases blogis kirjutada. Ja seda hetkeni, mil saatejuht tutvustab esinejat sõnadega „täiesti täiskasvanud naine“.
Huvitav oleks teada, milline on saatejuhi arvates selle iseloomustuse definitsioon? Ma ei keskendu enam muusikale, vaid olen tänulik postituse pealkirja eest. Millegipärast tundub, et see termin ei käi minu kohta.
Kunagi üheksandas klassis õppides jooksime kambakesi trepist üles järgmisse tundi ja üks klassivend ütles pärast mind tagumikust näpistamist, et sina ei saa kunagi täiskasvanuks. Lisades, et kui me peaksime aastakümnete pärast vilistlaste õhtul kohtuma, võtan mina ikka mitu trepiastet korraga. Siiani ei tea, miks ta nii arvas, aga võtan seda kui komplimenti.
Kes meist poleks näinud, kuidas varateismelised tahavad näida täiskasvanutena. Üldjuhul pingutades üle nii make-upi kui maneeridega. Mina pole seda kunagi teinud. Võib-olla seepärast, et minu lemmikraamat oli Pipi Pikksukast. Olin talle alati kade, sest ta elas oma elu. Koos hobuse ja Hr Nilssoniga. Tõele au andes olid tal minu arvates küll veidike kuiviksõbrad, aga selle kompenseeris rahakohver kapi otsas. Tänu inspiratsioonile Pipist hakkasin ka ise kõhuli põrandal kunsti tegema. Ilmselt polnud ka see eriti täiskasvanulik. Võin vabalt minna pidžaamapükstes naabrite juurde, et hommikukohvile piima laenata. Mõtlemata, mida nad võiksid minust arvata.
Harvad pole aga juhud, mil ajan mehel karva turri. Nii oma mõtete kui käitumisega. Ükskord olin mehe mingi teemaga nurka ajanud ja tema püüdis mind vastutasuks „maha murda“. Ärge nüüd saage valesti aru, mitte selles mõttes maha murda! Daa!
Pigem oli ta omadega ummikus ja tahtis näidata, kelle nimel käib ajakiri Kalastaja. Unustades , et vahel ostan poest seda hoopis mina. Igatahes oli käimas korralik Waterloo lahing, mille käigus mees käratas, et millal ma ükskord hakkan oma vanusele vastavalt käituma. Uskuge mind, ta ei tahtnud kuupäeva teada! Ilmselt ta arvas, et taandun saba jalge vahel lahingust, aga võta näpust. Paraku oli ta unustanud, et ma pole mingi papist poiss. Mul on kauaaegne klienditeenindaja taust ja see on andnud mulle suurepärased oskused muuta valget mustaks ja vastupidi. Ma olin aastaid ainus naine meeste kambas ja seega oskan suurepäraselt huntidega koos ulguda. Rääkimata tagataskus olevast kunagisest üksikhooldaja cum laude paberitest jms.
Ma olen pidanud terve elu enda eest seisma. Ka siis, kui eluküüned kriimustamas ja seega tean, kuidas asju ajada. Elu on olnud parim õppetund ja nii ma „Oma vanusele vastav?“ sõnade saatel sõbranna numbri valisin.
Kahe jalaga maa peal olev nõrgema soo esindaja istus oma kodusel terrassil ja peesitas elupäikese paistel. Kuulates ära minu lühikokkuvõtte olukorrast riigis, tõmbas ta mahvi suitsu sisse ja puhus välja. Aastatepikkuse uuringu tulemusel võisin täheldada, et eriti tähtsate toimingute puhul kipub ta nii toimima. „Ah et oma vanusele vastavalt? No selge, siis tuleb sul sebida endast noorem mees ja jätta tema maha!“ sõnade saatel pakiti üks probleem kokku zip-failiks. Tänasin mõttes telesaadet, mis õpetas elutähtsate küsimuste korral õlekõrsi kulutama ja sõpradele helistama. Lõin selja sirgu ja marssisin mehe juurde. Kandmaks ette sõbranna soovituse.
Mees naeris ja vangutas pead. Öeldes, et minuga juba igav ei hakka. Kuni hetkeni, mil uuris, millal kavatsen õue tööle minna. Millegipärast arvab ta alati, et kui tema seda teeb, pean mina satelliidina tema ümber tiirlema. Ma saan aru, et see võib arrogantsena tunduda, aga suure tüdrukuna suudan ka ise otsustada, millal koristada ja kokata. Millal aias kaevata või suvepäevadel rokkida. Üksinda kinos käia või mida hommikul selga panna. Täiesti täiskasvanud naine, kas pole? Mida iganes see ka ei tähendaks 🙂
NB! Soovitan lugeda raamatut C.Blond “Ära kasva suureks”. Raamatus on nelikümmend lugu kõikvõimalike eluvaldkondade esindajatelt, kes on oma unistused viinud ellu just tänu lapselikule suhtumisele!
❤️
“Noorusel pole vanust!”
Picasso
Mängulisust soovides
Ewa-Kaisa
niivõrd-kuivõrd täiskasvanud