Taktitunne. Või pigem selle puudumine ei tunne riigipiire. Ühel juhtimiskonverentsil olla Kaja Kallast juhatatud sisse sõnadega „kellel on nõrgad sotsiaalsed eeldused olemaks liider“. Kord saab ta sugeda, et on oma vanema(te) laps, siis millegi muu pärast.
Vahel vaatan imestusega, kuidas inimesed tema sotsiaalmeedia kontol sappi pritsivad. Algselt pannakse „like“ tema FB-kontole ja siis hakatakse lahmima. Arvata, et avaliku elu tegelase puhul on see lubatud, on ausalt öeldes taktitundetu. Teisalt jagub „heatahtlikke“ inimesi igasse valuutasse.
Ka mina olen saanud selliste inimeste suhtumist tunda. Olime elukaaslasega ühele juubelile kutsutud. Ta oli just oma abielu lahutanud ja väidetavalt pidin sellel üritusel ka tema sõpradega tutvuma. Omal moel tutvusin ka, sest peoperenaine näitas kõrgemat klassi. Tutvustustiiru ajal paluti üles tõusta nii heal sõbrannal eelmisest sajandist kui ka veelgi paremal naabril. Kui oli kord minu käes, saabus peosaali ka tõehetk. Mind tutvustati seltskonnale kui mehe armukest.
Viiskümmend ja enam silmapaari puurisid tol õhtul minusse. Mõni kaugemal istuja pidi minu nägemiseks lausa püsti tõusma, mõni hakkas naabriga sosistama ja mõnel oli selle show pärast piinlik. Mina aga seisin vapralt, pea püsti, nende võõraste inimeste ees, kellest mõned pidasid end minu kaaslase sõbraks. Vaatasin pikalt silma perenaisele ja tänasin teda niivõrd siira ja armastusväärse tutvustuse eest. Olles ühtlasi tänulik, et kõigil on, mida ja keda mäletada. Neelatasin nähtamatuid pisaraid ja istusin tagasi, maailma parim klienditeenindaja naeratus näol. Teate ju küll, et osad saavad paljalt seepärast Eesti keskmist palka, et kaasmaalastel oleks, keda sõimata.
Youtube: Nublu – Tujud, mitte tunded
Ma ei tea, mis oli peoperenaise eesmärk. Võib-olla olid tal omad ootused-lootused saada ise selle mehe avec’ks, aga selliseks labasuseks polnud ma valmis. Sain aru, et temaga suheldes tuleb igati valvas olla, sest taktitunde tunni ajal oli tal ilmselt vaba päev. Paaril korral püüdis ta mind vandeseltslaslikult instrueerida, millised on nende pundi traditsioonid ja tavad. Soovitasin tal hakata end uute tuultega harjutama. Sellistega, mis on minu väärtushinnangutega kooskõlas. Vaatasin seda naist ja tegelikult oli mul temast südamest kahju. Vaatamata kõigele oli ta inimene, kel välimine ilu põõrdvõrdeline olemusega. Otsustasin, et mitte kunagi enam ei lähe ma ühelegi tema (pere) koosviibimisele, sest minu vaba aeg on kullahinnaline. Seal pole mingisugustel intrigantidel ja töllidel kohta.
Kahjuks ei saa me töisel ajal nii valivad olla. Olen töötanud ülemusega, kes algselt proovis minuga sõbrannatada. Kui see ei õnnestunud, hakkas tasahilju kasutama jõupositsiooni. Alustades step-by-step minu „vähendamist“. Vahel tal see õnnestus, vahel mitte. Igatahes on, mida meenutada.
Kes meist pole kuulnud jutte võrdsest kohtlemisest ja kiusamisest. Tahate või mitte, aga tegelikult on võrdne kohtlemine müüt. Juba sünnihetkel on meil erinevad stardipositsioonid, ja seega ei tasu sellele nii palju loota. Mõni sünnib kuldne lusikas suus ja teisele jääb see kurku kinni. Kolmas aga peab tegema s… saia. Kui tahaksime saada võrdset kohtlemist, peaksime kõik tulema inkubaatorist.
Palju räägitakse ka naiste lojaalsusest naistele. Ma pole kunagi valinud naiskandidaati pelgalt soo pärast. Olen olnud aastaid Kaja Kallase valija. Mitte seepärast, et ta on naine vaid seepärast, et ta on tark naine. Kunagi ütles üks mees tema kohta, et kahjuks on ka ilus ja seepärast teda ka poogitakse. Mine tea, võib-olla oli sel mehel õigus. Võib-olla mitte. Igatahes jääb vägisi mulje, et meestel on kordades kergem. Naised seevastu peavad end igal eluhetkel tõestama. Isegi siis, kui nad on riiuli alumisel astmel. Tipus olijatest rääkimata. Kord võiks olla meie musisuu suletud ja teine kord oleme pannud jalga vale värvi kingad.
Raamitud akrüül on müügis!
Ma ei ole ässitaja, aga küll oleks tore, kui mehed saaksid kasvõi korra kogeda seda, mida naised. Mõelda vaid, kui Eesti Tippjuhtide Konverentsil peaks esineja kuulama peale suurepärast esitlust esimese küsimusena „härra, miks teil on täna roosa lips ees?“ . Olgem ausad, tahaksin siis saalis olla, et näha vastaja reaktsiooni.
Ilmselt tunneks ta end samamoodi nagu tuntud soome kirjanik Leena Krohn, kui temalt uuriti „miksi teillä on nuo punaiset kengät“.
Olgu nende asjadega, kuidas on, aga meil kõigil on õigus nii paremale elule kui ka taktitundelisele käitumisele. Vaatamata sellele kui võrdsed oleme. Igaks juhuks tuletan meelde ilusa ütluse, mis on kirjas ka minu külalisteraamatu esilehel “Kui midagi ilusat ei oska öelda, ära ütle midagi!”
❤️
Taktitunnet soovides
Ewa-Kaisa
kah vahel tundetu