Olin läinud Kullosse täiskasvanute maalikursustele õppima ja joonistasime natüürmorti ning elavat modelli. Ühel päeval palus õpetaja hakata mõtlema kevadnäituse teemale „Olulised asjad, mis ei ole asjad“.

Asjad, mis ei ole asjad? Häh? Tööl olid kiired ajad ja abstraktsusele polnud ruumi. Tundi ei jõudnud ja lõpuks sain e-kirja, kus õpetaja palus maali mõõte. Vaatasin kodus nõutult ringi, aga vana pioneer ujub välja igast olukorrast. Haarasin mõõdulindi, sest sohva taga oli piisavalt vaba ruumi kunsti jaoks. Kõrgus 60 cm ja laius 120 cm said minu „kontseptsiooni“ mõõtudeks ja need ma ka uhkelt juhendajale edastasin. Taas oli veidike aega juurde võidetud.

Aju töötas nagu Singeri õmblusmasin. Asjad, mis pole asjad? Ja mitte ainult asjad, vaid lausa olulised. Ühel õhtul nägin Rõõmu Kaubamajas postkaarti, millel kolm figuuri. Voilà – naine, pudel ja kitarr! Meenus laul „Tulen üle Toomemäe, paljajalu, särgi väel, selles süüdi naised, viin ja muusika“. Kui need kolm asja pole olulised, mis veel siis on? Igatahes ostsin postkaardi ja jäin õhinal tundi ootama.
Siiani on meeles õpetaja pilk, kui seletasin talle omapoolset nägemust asjast. Tema pilgus oli kõik – nii pettumus kui ka kes teab mis veel. Tundsin end täiesti musta lambana. Mää!

Igatahes kruntisin spetsiaalselt välja mõõdetud soome papi  ära ja arutlesin mõttes teema üle. Hm, kolm figuuri… Ja kui üks neist ei tule välja, siis on kogu töö tuksis. Seega jääb ikkagi vaid naine. Püsti, pikali, hele, tume? – sellised olid küsimused. Alustasin. Õpetaja käis mööda ja uuris vahetevahel: „Ja mis värv see veel on? Nagu pori.“

„Mis pori? See on kombinee!“ Ma polnud nõus midagi ega kedagi pildil muutma. Madistasin mis madistasin, aga töö sai valmis. Koos nimega „omik on õhtast targem“, sest seda see hele laik pildi keskel ju ometigi näitab 🙂

Pilt oli väljas elu esimesel ühisnäitusel Kullo lastegaleriis Kuninga tänaval ja aasta siis oli 2007. Signeering all paremas nurgas on vägagi tagasihoidlik. Õpetajale töö meeldis. Väidetavalt olla seda tahetud metoodilisse fondi. Usun ma jee seda. Ilmselt tahtis keegi tundmatu kunstniku tööd endale koju. Aga ma oleks alles lamenti löönud, kui see oleks juhtunud.

❤️

Mida ma tahan öelda, on see, et tuleb jääda endale kindlaks ja sõita oma sõitu. Ei ole teiste asi öelda, kuidas ja mida ning mis värviga. Ole sa õpetaja või mitte! Ja hommik on alati õhtust targem! Isegi siis, kui see nii ei tundu!  🙂

 

Ewa-Kaisa

isepäine kulgeja