Kodus inventuuri tehes leidsin koolituse „Märka võimalusi“ materjalid. „Me saame kõik kratsida sealt, kust ei sügele,“ on koolitaja öelnud. Mis ta sellega öelda tahtis, enam ei mäleta.
Küll aga vaatab mulle materjalide esilehelt suurelt vastu: „Unista absurdist!“ Mida sa siin enam ikka unistad, sest hetkel toimuv ongi üks lõputu absurd. Vaadates tänast, ei saagi aru, kus lõpeb üks ja algab teine. Inimesed istuvad kodukontorite isolatsioonis ja kardavad. Mõni nakatumist, mõni elu ennast.
Ühel hetkel kustub valgus ja hakkavad sahisema lõputiitrid. Pannes mõne nuuksatama ja arglikult põsele veerevat pisarat pühkima. Teine aga hingab kergendatult ja läheb edasi. Teadmata, kuhu ja kellega. Mõtlemata olnule ja endale selles. Mõtlemata, mis sai valesti tehtud.
Miks elul pole stsenaariumi? Miks ei ütle suflöör ette, millal tuleb armastust avaldada, vabandada ja vaikida? Kinod on suletud, aga kino kestab. Pisaraid neelatades kerid filmi endas tagasi. Oot, mis selle pealkiri oligi? Selle absurdsuse, kuhu oleme unistamata sattunud. Kas ja millest mina enam üldse unistan? Kõik on kahtlane. Eriti nüüd, mil tulevik on liivale kirjatud.
Mida tahan? Või pigem ei taha? Ma ei taha ülejäänud elu kahe meetri kauguselt läbi kirurgilise maski ja med-kinnaste kallistatud saada. Tahan ehedust ja elu ennast. Maailm on rahutu ja nii ka meie. Ootame 1. maid. Lootusega naasta tavaellu. Teadmata, mis see on. Tavalisel elul saab olema ebatavatu tõlgendus. Mõne arvates pole restoranid, kinod, kohvikud esmatähtsad. Väites, et neid ei pea avama. Ma olen kehv alluja ja mulle ei meeldi, kui minu eest mõeldakse ja otsustatakse. Ma saan aru paljudest asjadest, aga mulle ei meeldi, kui meid välja suretada püütakse. Ja vahel see tunne on. Ma tahan olla oma valikutes vaba. Nii vaba, kui vähegi võimalik. Istuda kasvõi üksinda kinosaalis teisest võimalikult kaugel, olemaks eluga üks. Unistus? Kahtlustan, et ma ei unistagi enam. Olen lihtsalt veidike katkine selles haavatavas maailmas, püüdes mõista toimuvat.
Akvarell “Julgus elada!”
Elul pole garantiikirja ja fakt on see, et ühel päeval ei paki viirus oma asju kokku ega korralda Tallinna lennujaamas lahkumispidu. Tänades meid toreda vastuvõtu eest, öeldes “hüvasti”. Pigem tuleb nentida, et ta on tulnud, et jääda. Meie keskele, tulles kaasa nii laulupeole kui ka lõpuaktustele. Kiigates sisse meie akendest ja otsides sobivat peret, keda külastada. Külvates hirmu ja teadmatust.
Meil ei ole valikud. Me kas elame või oleme. Sellises maailmas, mille oleme ise loonud. Hetkel paranoilise ja hirmutavana tunduva, aga siiski.
Vaatamata kõigele keeldun ma kaasa minemast e-hullusega. Ma ei vaata veebikontserte ega tee seal ise trikke, et näidata, mida ajaga peale hakata. Ma lihtsalt olen. Vahel mõtlik ja tardunud. Haisedes küüslaugu järele ja lootes imele, teadmata, milline see olema peaks. Lootes sellele, et absurdsus ei leia mind üles. Pigem püüan sammhaaval õppida väärtustama hetke, püüdes salvestada headust enda lihasmällu.
Kui märts oli hea teeninduse kuu, siis aprill héad-tegemise oma! Andsin hoogu nii Leesi poe ehitusele, kui abistasin Kuressaare haiglat. Ma aitan meelsasti, aga palun aidake mind ja andke mulle elu tagasi! Et ma saaksin elada!
Grace VanderWaal – A Better Life
❤️
Vahel mõtlen, et enne „külalise“ tulekut räägiti söögi alla ja peale sellest, kuidas umbes neli miljonit pagulast ootab, varvas ukse vahel, Euroopasse sisenemist. Hm, kus see info nüüd on? Või see polegi muu absurdsuse taustal enam oluline? Kuna oleme nagunii juba uksed avanud… Tundub, et on millele mõelda. Üks on aga selge, et enam absurdist unistama ei pea…
Aeg näitab, kas tal on ka püsiv elamisluba.
❤️
Paremat homset ootav
Ewa-Kaisa
hetkel absurdis elaja