Ühel päeval kuulsin pealt kahe noore kuti vestlust. Tüüpide arvates on vananemine nõrkadele ja tudisevad vanurid on selles ise süüdi!
Ma ei hakanud neile ütlema, et olgu nad veebis surfates ettevaatlikud, sest äkki tellivad ka ise enese teadmata e-poest varajase nõdrameelsuse ja püksipissimise hooldekodus. 🙂
Pigem on vananejad kõigi aegade musta vöö kandjad, sest see ala pole teps mitte nõrkadele. Sa võid ju noore ja rohelisena arvata, et sina saad valida, aga ega ikka saa küll. Loodus teeb oma tööd ja pead võimalikult nõtkena kaasa minema, sest alternatiiv on teadagi mis. Seega raske õppustel, kerge lahingus?
Neljakümnendaks sünnipäevaks kinkis sõbranna mulle ühe raamatu, mis pidi mind selleks teekonnaks ette valmistama. Raamatu pealkirja ei mäleta. Lõin selle suvalisest kohast lahti ja lugesin soovitust hakata lapsest aegsasti lahti laskma. Me kõik oleme üksteisele siin elus laenuks ja seepärast tundus tühja pesa sündroom mulle pseudoprobleem olevat ning raamat jäigi läbi lugemata. Seepärast on mul kogu teekond uus ja olen avastaja rollis.
Sõbrad teadsid rääkida, et viiekümnendast eluaastast kisub šõuks. Ma ei uskunud numbrimaagiasse, vaid arvasin tõemeeli, et oleme ise oma elu mängujuhid. Ilmselt mingis osas olemegi, aga …
Alailma on mingi error sees. Kord meeldib sulle mees, kellele sina korda ei lähe. Siis oled atraktiivne tollele, kes sind ei koti.
Minu ema jäi leseks 52-aastaselt. Mäletan, kuidas ta peale matuseid kodutrepil suitsetas ja pitsi peenemat endale ning tollal alaealisele minule valas. Ma polnud mitte kunagi näinud teda svipsis ja seetõttu tundus keeldumine kohatu. Viiekümneviieselt oli ta ametlikult vana ja saadeti pensionile. Aeg oli teine ja mul pole aimu tema heitlustest vananemisega.
Praegu on kõik teisiti. Meil on mustmiljon raamatut väärikast vananemisest hormonaalse võimlemiseni ja saame avalikult rääkida menopausist ning sellega kaasnevast. On igaühe otsustada, kui tabu see teema on.
Kui üks munasari hingitses ja teine oli „õhtul“, sain tuttavaks Menopace toidulisandiga. Popsisin seda edukalt aastakese ja suhtusin menopausi teatava üleolekuga. Tegelikult võid olla väliselt vägagi konventeeritav, aga siiski on sinus alanud vananemisprotsess koos kõigi lisadega.
Kui taevaisa ja kaitseinglid tahavad, peame igal aastal pidu. Kutsudes külalisi lookas laua taha, lauldes „ta elagu!“. Teadmata, kuidas elatakse. Väline kest ei peegelda sisu ja see ongi hea. Hoidku jumal meid äppide eest, mis skaneerivad meie mõtteid ja sisemust.
Ajaga muutub kõik. Ka meie.
Tujud kõiguvad ja vahel ei tea, kas nutta või naerda. Ööst-öösse toimub märja T-särgi šõu. Rähklen ja vähkren ning kolin end kunstituppa. Mees norskab õndsalt ega tea minu öistest heitlustest midagi. Michelini-rõngast kõhu ümber nähes otsustas, et vähemalt paksuks ma ei lähe. Vot kõige kiuste ei lähe!
Kõndimine on odavaim spordiala ja see mulle meeldib. Kui inimesed vähem sööks ja rohkem kõnniks, ei oleks meil ka kohalikku Ameerikat. Ausalt öeldes ei viitsi ma kuulata juttu pärilikkusest. Tõepoolest on teataval osal inimestel tervislikud probleemid, aga toitumise ja liikumisega saab imet teha. Tervislik toitumine ei ole dieet, vaid elustiil ja otsuse sellele teele minekuks peab tegema inimene ise.
Liigne tingiv kõneviis teeb aga paksuks! 🙂
Nii ma siis kõnnin ja nutan. Nutan ja kõnnin. Esimesel “kursusel” hakkavad kõrvad kohisema, sest tinnitus olevat menopausi „lisaväärtus“. Söön ära karbitäie TONE-toidulisandit, aga soovitud ime jääb sündimata. Arst välistab kuulmise languse ja soovitab undamisega harjuda. Saan aru, et elu eelmäng on alanud!
Teise aasta üllataja on käte kangus. Hommikuti on selline tunne, nagu oleks öö otsa rohinud või lehma lüpsnud. Saan aru, et kõrvade kohin on köki-möki. Talv on raske ja nii külm pole mul kunagi olnud. Väiksena võttis külm käed ja jalad “ära” ning vanusega hakkavad vanad vead kapist välja tulema.
Arst saadab analüüse tegema ja oh seda üllatust! Permanentsest Menopace popsimisest olen saanud ilmselt ainsa eestlasena B-vitamiini üledoosi. Vastused välistavad reumatroidartriidi, aga näitavad teatavat kõhrede kulumist mõlema käe Pikk Peetri sõrmedel. No tõesti! 🙂
Füsioterapeut soovitab maale talu osta, sest siis ongi käed rohimisest kanged. Irvitame mõlemad. Osalen taastusravi seanssidel, aga siiski tõstab meditsiin käed üles ega tea, kuidas mind ravida. Hakkan sööma vereringet turgutavat arginiini ja olen reumatoloogi soovitusel õnnelik. Valdav osa tema juurde saabujatest on paraku ülekaalus ja mitte kilo-kahega.
Mnjaa, kõik on suhteline. Loodus teeb oma tööd ja vanus ei passi. Pigem prassib, näidates aeg-ajalt kohta kätte. Sinu asi on sellele reageerida ja kaasa minna. Vaatamata kõigele tuleb tõdeda, et vanust ei saa ravida. Küll aga toitumist ja suhtumist.
Ja uskuge mind, küll mina juba suhtun, sest tean vägagi hästi, et vananemine pole nõrkadele. Vananemisega saavad hakkama sitked ja huumorimeelsed inimesed, sest naer päästab maailma. Ka siis, kui käed on kanged! ❤️
Loe artikleid kas veebis või raamatukogus:
“Lõppenud on päevad?” ajakirjas Tervis Pluss aprill 2020
“Väärikas vananemine” ajakirjas Tervis Pluss oktoober 2018
“Teie emakas on vajunud!” ajakirjas Tervis Pluss mai 2017
❤️
“Vanadus ei kaitse armastuse eest, kuid armastus kaitseb vanaduse eest”.
(Chanel)
Ewa-Kaisa
kah vananeja