Mulle meeldivad raamatupoed. Juba sisemisel tuleb selline aukartlik tunne peale. Kui mujal poodides tullakse sind „tülitama“, siis raamatupoed on veel pühad. Sealsed töötajad teavad, et nende juures kulgetakse, loetakse, lehitsetakse ja vahel lihtsalt ollakse.
Riiulite vahel jalutades, üht tõstes ja teist uurides ootan, et raamat mind välja valib. Kunagi ei või teada, kes tahab sinuga kaasa tulla. Rääkimaks oma lugu ja tegemaks sind targemaks, paremaks ja toredamaks. Pannes oma looga sind nutma ja naerma. Vahel muigama ja pead vangutama. Täpselt nagu meie igapäevaelus kipub olema.
Aastaid tagasi leidsin raamatupoest Randy Pauschi raamatu „Viimane loeng“. Teadupärast oli (võib-olla on siiani) Carnegie Melloni ülikoolis loengusari, kus nimekatel professoritel paluti kujutleda oma ametist lahkumist ning mõtiskleda teemade üle, mida nad peavad oluliseks.
Kui ülikooli arvutiteaduste professoril R.Pauschil paluti pidada taoline loeng, ei tulnud tal midagi ette kujutada. Ta oli äsja saanud surmava vähktõvediagnoosi ja stopper oli käima löödud. Vaatamata sellele ei rääkinud ta surmast ega suremisest, vaid hoopis elamisest. Takistuste ületamisest, armumisest ja armastusest, unistustest ja nende täide viimisest. Kõigest sellest, millesse ta uskus viimse hetkeni.
Kui kunst kõnetab, kirjuta kindlasti!
Millegipärast meeldib meile mõelda negatiivselt. Kui miski ei lähe nagu vaja, oleme pettunud. Esimeste saatuselöökide all tahame endasse tõmbuda. Ronides enesehaletsuse imelisse rüppe ja hulpides nende laineil edasi-tagasi. Püüdes teha end eriliseks, toonitades väljavalitu staatust. Tegelikult pole meie muredes ja hädades midagi unikaalset. Kõik on juba olnud, ja kui mitte meil, siis kellelgi teisel.
See raamat ei ole halamisest, vaid elu reaalsusest. Sellest, et kõik muinasjutud ei kulge sujuvalt. Sellest, et olgu asjalood kui tahes halvad, saavad nad alati hullemaks minna.
„Me ei saa muuta meile kätte jagatud kaarte, aga saame teha nendega võimalikult hea mängu!“ ( R. Pausch)
Kes meist ei tea, et ühel hetkel on meiega kõik. Nii kõik, kui üldse olla saab. Mulle meeldib mõelda, et kui mind enam pole, jäävad mahajääja(te)le minu maalid. Inimesed, kes mind tundsid, võivad rääkida lugusid, milline ma olin või ei olnud. Igaüks võib lisada vürtsi ja nüansse, sest meil kõigil on omad lood ja mäletamised. Mida aga ei saa muuta, on minu kunst. See kas on või seda ei ole. Seinal või südames.
Õde on palunud mul teha maal kirjaga The End. Originaalne oma lihtsuses – aga olen sellest keeldunud. Ma olen selleks liiga palju lähedasi kaotanud, et selle mõttega „mängida“. Ma kardan, et see pole hea enne ja mulle ei meeldi karta. Hirm halvab ja kehtestab omad mängureeglid ning see pole hea. Pigem loota, et selle viimase kirja ilmumine pildile võtab veel kaua-kaua aega. Jõudes enne korda saata mõndagi märkimisväärset.
*
R. Paush ütleb raamatu lõpusirgel, et unistused tulevad ise meie juurde. Kaheksa-aastaselt oli ta teinud oma unistustest nimekirja ja kolmkümmend kaheksa aastat hiljem aitas seesama nimekiri tal viimasel loengul rääkida, mida vaja. Äkki peaksime ka meie mõtlema sellele, milline võiks olla meie viimane loeng või sõnavõtt? Mis on need märksõnad ja pärand, mida maha jätta? Milline on edasine plaan?
Ühel päeval rääkis üks noor naine teles elundisiirdamisest. Sellest, et tänu sellele sai tema teise võimaluse. Istuda meie keskel ja rääkida oma lugu. Kas meie oleme selleks toiminguks valmis? Ilmselt mitte, sest meile meeldib mõelda, et meiega midagi ei juhtu. Et meie saame valida.
Aga kas keegi teab kedagi, kes oleks jäänud? Kas suudame asju näha suures plaanis ja anda enda „jupid“ taaskasutusse, kui me ise neid enam ei vaja? Või laulame kiivalt „hoian kõik endale, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen“? Mõttekoht, kas pole?
Olen tänulik selle raamatu leidmise eest, sest see on elust enesest. Mõned vähihaiged on öelnud, et nende haigus on pannud neid elu rohkem hindama. Mõned on isegi väitnud, et nad on haigusele tänulikud. Ma olen küll igakuine Kingitud Elu toetaja, aga ikkagi loodan kogu südamest, et mul ei lähe kunagi nende abi vaja. Seepärast käin regulaarselt sõeluuringutel, et teha omalt poolt kõik, mis ennetustööks vajalik.
Samas luban mõelda. Nii viimasele kõnele, kui ka elupäästvale elundidoonorlusele. Enne aga tahaks näha ja kogeda nii unistuste täitumist, kui teekonda nendeni!
Puhka rahus, Randy Pausch (1960-2008), ja aitäh sulle!
*
Kõikide muutuste reaalsus jõudis minuni ühel märtsikuu varahommikul aastal 2009, mil põles Mustika keskus Tallinnas. Varahommikuses ärkamises keskuse ees seistes tõdesin, et mitte miski siin ilmas pole kindel ja hetkega võib kõik muutuda. See tunne mattis mind enda alla ja raputas päris korralikult. Olin näinud ühe ettevõtte „kõrbemist“ ja nüüd põles teine heleda leegiga. Sain aru, et igasugune turvatunne võib hetkega kaduda, sest õnnetus ei hüüa tulles! Elu on pidevas muutumises, nii heas, kui halvas ja seepärast on alati hea omada plaani. On see siis B või C või D. Põhiline, et see poleks viimane!
Youtube: Georg Ots Elu, armastan sind!
❤️
Ewa-Kaisa
raamatute sõber