Kõik me oleme kuulnud terminit „hea lastetuba“, ja see ei tähenda teps mitte printsessivoodi või piraadisängi olemasolu. Pigem räägib see hea kasvatuse olemasolust. Sellest, et sisenemisel öeldakse tere ja lahkudes head aega.
Tänu reisimisele saame olla osake võõrast kultuuri ja lõunamaalt naasnuna oleme nädalakese laksu all. Naeratame võhivõõrastele ja oleme täidetud lahkuse ja avatusega. Tasapisi hakkab see aga taanduma ja teretamise ilust saab ühtäkki valu.
Lähen varahommikul koeraga jalutama ja ütlen esimesele vastutulijale „Tere!“. Too ehmub ja tahab teada, kas me oleme tuttavad, et ma teda teretan. Muigan ega oska talle vastata ööd ega mütsi.
*
Keegi lükkab labidaga lund ja soovin talle jõudu tööle. Tean küll neid ilkumisi, et kes teeb see jõuab ja möödamineja peab lõuad, aga siiski on lahe olla teisele moraalseks toeks. Ja pealegi, kuidas sa ikka möödud nagu postist? Tüüp vaatab mind juhmi näoga ega ole ütlusest midagi kuulnud. Tutvustan talle tagamaid ja annan kiired õpetussõnad, et sellisel juhul võiks vastata: „Jõudu tarvis!“.
Jõuan ühe laheda maja juurde, kus pole kümne aasta jooksul elumärki olnud. Tegemist on sellise minu mõistes väikese nukumajaga, kus oleks hästi lahe kunstigaleriid pidada. Kuigi jah, asukoht pole kiita, aga see selleks. Nähes tol korral maja juures toimetavat meesterahvast, tahan ka talle teada anda, et see on äge maja. Tüüp lõikab maja ees oksi ja poriseb vastu, et mis selles vanas köksis nii erilist on. Mees on vägagi häiritud minu uudishimust maja ajaloo kohta ja mõõdab mind pealaest tallani ning tagasi, nagu tahaks hobust ostma hakata. Vägisi jääb mulje, et peaksin sellisel juhul ka hambad paljastama, aga ei. Tüüp teatab mulle suhteliselt kategoorilise häälega, et tal on kaasa olemas. 🙂
Tule taevas appi! Hakkan naerma, sest oma vaimusilmas näen meesterahva hirmu. Ilmselt kardab too, et olengi kohver näpus värava taga, kavatsusega sisse kolida. Soovin talle jõudu ja ütlen, et ega ma arvanud, et tal mingi viga küljes on, et ta peaks üksi olema. Kutsun teda käeviipega lähemale, aga mees ei julge tulla. Sosistan talle (üsna kõva häälega), et tegelikult on mul ka õnnestunud üks mees ära sebida, aga ärgu ta teistele sellest rääkigu. Mees jääb suhteliselt lolli näoga mulle järgi vaatama ja mul hakkab temast kahju. Vaesekene, tuled krundile tööd tegema ja siis hakka veel naisi eemale peletama 🙂
Kas selle pärast lapsevanemad viisakust enam lastele ei õpetagi, et mine tea. Näed hommikul rongis tuttavat ja õhtul ongi too juba asjadega ukse taga? Püüdes õigustada, et sa ju ise alustasid.
Samas pole me ju Itaaliasse jäänud. Käime ja naudime nende Dolce Far Nientet ning naaseme koju tagasi, õhates taga nende sundimatut käitumist. Aga kes meid sunnib? Lastetuba? Ei usu. Ilmselt seame ise endile piiranguid – ja seepärast teretan ka edaspidi nii tuttavaid kui ka võhivõõraid. Oleks suvine aeg, paneks vastava sõnumiga T-särgi selga, et puid lõhkuvatel meestel oleks turvalisem töötada.
Mõelda vaid kui mitmeid kordi päevas peavad kaupluste turvamehed hirmu tundma! Mitte, et keegi saia pihta paneb, vaid ikka seepärast, et kauplusesse siseneja võib koju tükkida. 🙂
Oh seda viisakuse ilu ja valu! Vaatamata kõigele soovitan siiski kunagisi viisakuskombeid tutvustada. Mine tea, kus neid võib vaja minna, sest ega need vana kooli mehed ja naised pole veel ilmast otsa saanud!
❤️
Ewa-Kaisa
viisakusse uskuja