Paar aastat tagasi osalesin Kultuurikatlas toimunud Vintagel. Naljaga pooleks sai siis Margit Kõrvitsale lubatud, et järgmisel korral näeme. Teadmata, et Margit otsustab vahepeal aja maha võtta ja kolida Vintage Tallinnast Kuressaarde. Kaup on varem kui meie. Kui Saare KEK ja Kuressaare, siis nii ongi.
Hakkasin kompanjoni otsima, et oleks vingem saarele sõita. Üks asi viis teiseni ja nii meile lõpuks Lexus UX proovisõiduks anti. Vintage-eelsel reedel pakkisime kunstilise kultuurkihi koos WICA-küünaldega autosse ja alustasime sõitu. Kui üdini aus olla, siis pagasnik on sel autol veidi väike, aga päike siras ja elu oli ilus ning oleks patt pisiasjade kallal viriseda.
Mulle oli Lexuse kaubamärk täiesti uus kogemus ja seepärast jagus avastamisrõõmu igasse hetke. Näppisime nuppe ja uurisime atribuutikat. Alles praamil ülalt alla vaadates avastasime, et autol on ka katuseaken. Kahtlus, kas käsipidurit asendav nupp oma funktsiooni täidab, oli asjatu. Kõik toimis! Tehnikasajand, mis muud.
Kuigi jah, mida mina ka sellest tean. Alles aasta tagasi sukeldusin nutitelefoni imelisse maailma. Enne seda oli mul tavaline 49 eurot maksev Nokia mutitelefon. Täiesti teadlik valik, kusjuures. Ikka selleks, et ei tekiks sõltuvust tekitavat nutijoovet ega sellega kaasnevat kangekaelsust. Olen faksist välja kasvanud naine ja mulle meeldib ajaga ühte jalga käia, aga ikkagi jookseb mu aju lühisesse, kui istun automaatkäigukastiga auto rooli. Kahjuks sammub kogu maailma autotööstus seda teed, et uuemad mudelid on vaid automaatkäigukastiga. Ilmselt pole viieteistkümne aasta pärast minusugusel enam autosalongi asja. Huvitav, mis meist siis saab? „Ei midagi. Kes ise ei sõida, istub kõrval- või tagaistmel. “ saan vastuseks.
Igatahes istusin Saaremaa reisil Lexuse kõrvalistmel ja püüdsin sellelt positsioonilt autost sotti saada. Eks ma ikka korra istusin rooli ka, aga see selleks.
Pole midagi ilusamat kui päikeseline Eestimaa valge Lexuse garneeringus. Selles, et Lexus on vinge company car, ma ei kahtlegi. Teema, miks ja kes selle iluduse endale ise soetab, tahtis aga uurimist. Selleks helistasin Õnnele. Pärast vestlust naersin, et kui ta ei taha enam iluvaldkonnas naisi tuunida, võib end pakkuda Unelmauto töökasse kollektiivi müügikonsultandiks. Nii põhjalikku argumenteeritud selgitust, miks on tema valik Lexus, ma ei oodanud. Enne salongi jõudmist oli tal korralik kodutöö tehtud. Tegelikult ihus ta hammast hoopis teise margi peale, aga jõudes kodulehel lux-brändini, hakkas teema teises suunas arenema. Ja lõpuks väljavalitu rooli istudes oli Õnnel klõps käinud! Kõrge, mugav, erk kiirendus, pagasnik nupust kinni ja lahti – kõik, mida vaja! Väikeautod pole enam tema ampluaa, see on selge! Nüüd on tal on silmi vaid suurte ja kõrgete masinate jaoks.
Õnnega koos!
Foto: E.Štaub
Seda, et Vintage Kuressaare oli äge, ei vaja mainimist. Palju sõbralikke inimesi ja ilus päev. MS Vintage, HÖME ja Zigrimigriz on vaid mõned märksõnad, kes kohal olid. Õhtu lõpetas kirss tordil ehk vodevillibluusi projekt Kaisa Ling Thing. Vaatamata sellele, et Saare KEK-i hoone vajab kõpitsemist, kõlas esineja Kaisa Maria Lingi hääl üle selle. Lummates ja kammitsedes, näidates teed saja-aastase bluusi radadel. Tänu Aapo Ilvesele on võimalik nüüd kogu mahlakust nautida ka eestikeelsete tekstide vahendusel.
*
Maale autosse tassides mõõtis üks Saaremaa mees mind pika pilguga, nentides endamisi „Küll selle kunstiga elab ikka hästi.“ Minu nõutu pilgu peale osutas ta Lexusele. Hakkasin naerma ja kostsin, et kui härra oleks ka paar pilti ostnud, saaksin ehk veel kobedama mudeli soetada! Vähemalt Saaremaal sai vaese kunstniku kuvand murtud. Hea seegi!
Tagasiteel Eestisse olime tõelised testsõitjad. Mingil põhjusel jäi meil saarel tankimata ja kui ca 40 km Tallinnast hakkas kütusetuli põlema, tekkis hasart. Kas veame Tallinnani välja või peame helistama mõnele tuttavale? Meil polnud aimugi, kui suure paagiga on tegemist ja palju on võimalik “põleva tulega” sõita. Kuna küsimusi oli rohkem kui vastuseid, otsustasime möödasõite enam mitte sooritada. Saatusel polnud aga meiega vingerpusse plaanis ja Laagris tõmbasime paagi uuesti täis. Viiskümmend liitrit oli uus omandatud tarkus.
Töö juures autot loovutada oli ausalt öeldes kurb. Sõidumugavus oli juba lihasmällu salvestunud ja raske oli lahkuda. Nii ruttu harjub ilusa eluga, kas pole? Treilerijuht tegi auto ümber tiiru, veendumaks, et naiste käes olnud auto pole kriimuline. Kui kergelt tekivad stereotüüpsed mõttemallid ja kui visalt need taanduvad. Vastutasuks võtsime treilerijuhilt loovutusaktile allkirja, et oleme 55 000 eurot maksva iluduse talle korrektselt üle andnud. Ka meie teame, kuidas asjad käivad! Daa!
Aastaid tagasi tehtud naljad, et auto läheb nupust käima, on nüüdseks tegelikkus. Ole sa nii Vintage usku kui tahad! Igatahes on mul väga hea meel, et Margit Kõrvits otsustas Vintage Kuressaarde tarnida! Kuidas me muidu oleks saanud autoga testi sõita. Vägev värk, see meretagune maailm! Lexusest rääkimata!
Foto: Brette Saar
Aitäh Saaremaa!
Järgmine postitus nädala pärast kolmapäeval!
Ewa-Kaisa
Vintage-usku kunstnik