Olime järjekordsel Naisteklubi sõbrapäeva istungil. Kõik olid kohal, ilusasti riides ja puha. Sõime head ja paremat ning rääkisime elust. Sellest, kui lahe see meie klubi on ja kui väga meil seda vaja on.
Igatahes oli õhtu juba edevaks kiskunud, kui otsustati ar(v)utada, kui palju mehi on kellegi elus olnud. Kriteeriumid olid vabad ja igaüks võis vabalt otsustada, keda ja milliste parameetrite järgi statistikasse lugeda.
Seega püüdsin mingit adekvaatset numbrit kokku saada, soovides jääda ka kaaslaste silmis aksepteeritavaks. Aju töötas nagu koorelahutaja, mõtlemaks, kes siis ikkagi on nomineeritud. Meenus kunagi sõbranna öeldu, et vahel võib kirglik suudlus Valguse baaris olla tegijam, kui mõne paari kooselu. Mnjaa, kes siis seda Valguse baari ei mäleta. Sõbranna otsustas Prantsusmaale kolida ja nii me kahekesi Tallinnaga hüvasti jätsime. Tantsides läbi öö ja suudeldes linna väisava printsiga ennast unustavalt. Teades, et midagi ei juhtu.
„Viis-kuus,“ poetasin lõpuks arglikult ja vaatasin küsivalt teistele otsa. Teadmata, kas seda on nende mõistes vähe või palju. Kaks sõbrannat olid ametis enda rehkendustega ega reageerinud kuuldule. Kolmas aga tõmbas mahvi suitsu sügavalt sisse, silmitsedes mind pikalt ja põhjalikult. Täpselt nagu modelliagentuuri omanik, kes peab andma hinnangu järjekordsele modellihakatisele. Klõbistades ühtlasi enda viis-pluss-maniküüritud küüntega laual, heitis ta mulle pilgu, mis kiskus seest õõnsaks. Puhudes õhku selliseid stiilseid suitsurõngaid, kus üks läheb läbi teise, andis ta õhtule aksenti. Pärast minu põhjalikku “praadimist” raputas ta lõpuks tuha elegantselt tuhatoosi ja konstateeris kalkuleerivalt: „Nojah, veebruar ongi ju lühike kuu!“
Te ei kujuta ette, milline naer hetkega üle restorani kajas. Siiani ei tea keegi ülejäänud kolme klubilise saldoseisu, aga lugu oli sündinud. Naersime pisarateni ja iga aasta veebruaris meenub see taas ja taas.
❤️
Head Sõbrakuud soovides
Ewa-Kaisa
sõprusesse uskuja